Tere,

Minu nimi on Ania ja ma olen autist. Praegu pole mul kedagi, kelle poole pöörduda. Mu isa suri hiljuti (ema suri 3 aastat tagasi) ja jättis mulle ja mu õele võlad. Mu õde on vaimse puudega, seega olen nüüd tema eest vastutav.

Autismi tõttu on mul väga raske tööd leida ja seda hoida. Intellektuaalselt on kõik korras, olen isegi keskmisest parem, kuid minu käitumine erineb veidi neurotüüpilise inimese (autismita) omast ja selle tõttu olen tööintervjuudel ebasoodsas olukorras: „personalijuhid” mõtlevad väga skeemiliselt ja tõlgendavad minu erinevusi minu kahjuks. Iga töö, mille ma suudan leida, on palju alla minu võimete ja ma langen alati mobbingu ohvriks. Tavaliselt ülemuste poolt, aga minu viimasel töökohal ahistasid mind kolleegid. Ma maksin selle eest depressiooniga ja vajadusega psühhiaatri abi otsida.

Ma pole ka füüsiliselt täiesti terve, mul on raske autoimmuunhaigus – kui seda poleks, võtaksin näiteks töö tootmises, aga kahjuks ei suuda ma töötades püsti seista.

Minu unistus on lõpetada psühholoogiaõpingud ja spetsialiseeruda selliste inimeste abistamisele nagu mina: autistidele, kes kohtavad elus ainult takistusi. Mul on kõrgharidus, kuid see on tööturul täiesti kasutamatu.

Praegu tahan ma maksta ära isa jäänud võlad ja saada vahendeid mitte ainult õe eest hoolitsemiseks, vaid ka mõne koolituse või magistriõppe läbimiseks, mis võimaldaks mul oma kvalifikatsiooni tõsta ja teenida veidi rohkem kui miinimumpalka. Psühholoogiaõpingute lõpetamine on järgmine samm ja ma tahan selle saavutada oma jõududega.