Tere päevast,

Me oleme Aldona ja Valdas.

Tunnistame, et kogume raha oma võlgade katteks, mis tekkisid mitte meie süü tõttu... Mehel oli äri, mille ta kaotas nüüd võlausaldajate ees võetud kohustuste täitmata jätmise tõttu...Äri oli väike ja mehele meeldis selle tegevus väga....Ja mis kõige tähtsam, tal hakkas juba veidi õnnestuma, me tõusime veidi ülespoole...Meie vajadused on üldse väikesed...Me oleme alati rahul olnud sellega, mis meil oli, näiteks oleme 47 aastat vanad, kuid pole kordagi puhkuse reisile läinud. Meil pole ei maja, ei suvilat ega maad. Meil on väike korter, kus elame kõik kolm. Tahtsime vaid veidi parandada oma elutingimusi ja luua heaolu oma ainsale pojale. Meil pole kunagi olnud ega ole ka praegu mingit abi riigilt. Kõik oleme ise loonud. Mul pole vanemaid ja mu abikaasa vanemad ei tunnusta meid ega suhtle meiega... Aga me pole selle pärast kunagi muretsenud. Me rõõmustasime, et oleme koos ja kõik terved.

Ettevõttel tekkisid võlad sellepärast, et ta aitas oma sõpru, kes samuti püüdsid jalga maha saada samas valdkonnas, kus tegutses mu abikaasa ettevõte. Nad ei maksnud võlgu tagasi...Pikalt pole midagi rääkida, sest me vajusime võlgadesse. Me vajusime nii sügavale, et nüüd võime kaotada oma ainsa vara – korteri... Mees murdus väga....Ilmselt teavad kõik, kui valus on, kui sind petavad inimesed, kellelt sa seda isegi ei oodanud. Ei olnud isegi mingit märki, et nad on nii salakavalad, vastutustundetud. Oleme nendega suhelnud umbes 10–12 aastat. Ja nad aitasid üksteist väga erinevates olukordades, teisisõnu olid nad aja jooksul „läbi proovitud“... Aga nad jätsid minu Valdase üksi muretsema. Ta murdus väga... Kogu süü, kuigi süüdi ei olnud tema, võttis ta enda peale... Süüdistas end, et me nii palju aastaid ehitasime ja ehitasime, aga tema hävitas kõik...Ja tunneb end süüdi, et mina ja poeg kannatame tema vigade pärast väga. Ta üritas end tappa... Minu suurte pingutuste abil päästsin ma ta, vähemalt füüsiliselt... Aga mis edasi...Kui raske on vaadata armastatud inimest, kellel on nii raske, ja sa ei saa teda kuidagi aidata... Tulevik tema edasise seisundi pärast teeb väga murelikuks, sest probleeme tuleb lahendada, niipalju kui võimalik, edasi.

On väga-väga raske abi paluda... Sest tunned end... ma isegi ei tea, kuidas seda kirjutada... Tunned end tõesti süüdi, et sattusid oma usaldavuse ja usalduse tõttu sellisesse olukorda...

Aga teisest küljest, kas siis ei saa üldse kellelegi loota? Kas ei peaks aitama lähedast, olgu see sugulane, sõber või lihtsalt inimene, keda isegi ei tunne...? Mis elu see siis on... Siis tuleb elada metsas nagu mingi metsik...

Aga meie abikaasaga ei suuda kuidagi mõista, kuidas on võimalik teistega nii alatuid tegusid teha. Mis sellise inimese peas toimub, et ta valib sellise elutee – teistele kahju teha...