Mul on häbi siin olla. Et ma pean niimoodi avalikult elu eest kerjama. Aga mul ei ole valikut. Mul pole enam jõudu, mul pole enam võimalusi. Jäänud olete vaid teie - võõrad, tuttavad, kes võivad kuulda seda nõrka abihüüdu.

Minu kehas elab korraga mitu tõsist haigust.

Mul on autoimmuunhaigus - minu enda keha hävitab mind seestpoolt.

Mu maks ei tööta enam nii, nagu peaks.

Mul on kasvajad ja tsüstid, mis suruvad mu aju närvidele, ja iga päev kardan, mis juhtub, kui on lihtsalt... liiga hilja.

Mul on ka Meniere'i tõbi. Maailm keerleb minu ümber, mu kõrvad helisevad, vaikus on valus, sest ma ei kuule nii, nagu teised inimesed kuulevad.

Mul hakkab pearinglus, ma kukkun, tihtipeale ma lihtsalt laman ja vaatan lakke. Ja ma ootan... et midagi head juhtuks. Mingit imet.

Ma ei saa töötada. Ma suudan vaevu elada. Olen oma valuga üksi - aga kõige hullem on see, et süsteem ei aita. Mul ei ole kuhugi minna, mul ei ole midagi, mida puudutada.

Ja nüüd olen ma siin, kerjamas. Jah, ma anun.

Isegi kui sul on ainult üks euro - see on palju. Sest sellest piisab leiva, ravimite, elektri jaoks. Elu.

See ei pruugi teile tunduda palju. Aga minu jaoks on see palju.

Nüüd võib kõik, kõik, mida sa annad, tähendada elu.

Ära jäta mind siia. Palun. Palun.

Jagage seda, aidake mind, ärge lihtsalt lugege seda - sest see võib olla minu ainus võimalus.

Kirjutasin need üles pisaraten, kuid lootusega.

Tänan teid, et olete minuga koos.

Nikol...mul on teised rahakogumid..2 meditsiinilist aruannet kinnitatud