Minu lugu: võitlus, mida väljastpoolt ei näe

Tere, olen isa Prienust, kasvatades 5-aastast poega. Juba 13 aastat olen töötanud tehnik-tehnoloogina mööbliettevõttes, kuid selle stabiilse töö taga peitub elu, mida poole ajast piinasid hirm, paanikahoogud ja sügav ärevus. See on seisund, kus kõige tavalisemad igapäevased toimingud muutuvad tohutuks väljakutseks ning jõu puudumine sulgeb mind maailma ja lähedaste eest.

Ma ei varja – olen mitu korda mõelnud kõigele lõpu teha, sest valu ja lootusetus tundusid talumatud. Kuid täna olen ma siin, sest tahan edasi võidelda. Tahaksin elada oma poja, oma pere ja lootuse nimel, et homne päev võib olla helgem.

Miks ma palun abi, kui väliselt paistab kõik korras olevat?

Tean, et paljudel võib tekkida küsimusi. Sõidan hea autoga, mul on töö – kõrvalt vaadates võin paista edukas inimesena. Kuid see „luksus“ on minu haiguse – maniakaalsete episoodide – tagajärg. Ajal, mil mu mõistus oli haiguse võimu all, tegin rahalisi otsuseid, mille eest pean nüüd suuri võlgu tasuma. See, mis teistele paistab eduna, on mulle täna raske koorem, mis ei lase mul isegi vajalikke ravimeid osta.

Minu eesmärk: terveks saada ja teisi aidata

Ma palun teie abi mitte luksuse, vaid võimaluse nimel stabiliseerida oma tervis. Minu suurim soov on saada jalgadele nii palju, et saaksin hiljem ise teisi aidata. Koos oma naisega, kes õpib kunstiterapiat, unistame luua stuudio puuetega lastele ja aidata uuendada haiglate palateid, et seal oleks rohkem valgust neile, kes tunnevad end praegu sama pimedalt kui mina.

Kogutud raha läheb:

• Vajalikele ravimitele: kulutan selleks igal kuul 60 eurot.
• Erateraapiale: riiklikust abist ei piisa, et ma saaksin välja murda aastakümneid kestnud paanika haardest.

Mul on häbi paluda, sest olen alati püüdnud kõigega ise toime tulla. Aga ma mõistsin, et üksi ma enam hakkama ei saa. Teie toetus on minu jaoks „päästerõngas”, mis lubab uskuda, et tervenedes saan ma jälle tugevaks isaks ja meheks.

Tänan teid, et aitate mul elu valida.