Meie ema lugu - naine, kes armastas sügavalt ja keda me nüüd kogu oma armastusega hoiame

Meie ema on alati olnud meie pere süda. Ta oli see, kes andis meile naeratusi, kallistusi, nõuandeid ja neid sooje pühapäevaseid lõunasööke, mida me kõik ootasime. Täna on ta 61-aastane ja elab mõõduka Alzheimeri tõvega.

Iga päev on tema jaoks erinev - mõnikord mäletab ta, mõnikord triivib ta mõtetes ja mälestustes, millel ei ole enam selgeid kujundeid. Ta unustab nimed, kohad, isegi tuttavad näod... kuid üks asi, mis ei kao kunagi, on tema armastus. Isegi kui ta ei tea minu nime, ütlevad tema silmad: "Ma armastan sind." Ja meie armastame teda rohkem, kui sõnad suudavad öelda.

Ma olen tema tütar ja ma jätsin oma töö, et hoolitseda tema eest kodus. Ma tahtsin, et tal oleks rahu, turvalisus ja tuttava keskkonna mugavus - sest ma tean, kui oluline see on Alzheimeri tõvega elava inimese jaoks. Minu isa, kuigi ta on pensionil, töötab ikka veel osalise tööajaga, et aidata katta meie põhivajadusi. Me jagame hooldust, kuid suurem osa sellest langeb minu peale. See on emotsionaalselt, füüsiliselt ja rahaliselt raske.

Iga päev tuleb meil tasuda ravimite, hügieenitarvete, liikumisvahendite ja igapäevaste asjade - nagu toit, elekter ja transport arstivisiitidele - eest. Me ei kujutanud kunagi ette, et me abi palume, kuid nüüd vajame seda tõesti.

Kui otsustate toetada meie annetuskampaaniat, aitate mitte ainult rahaliselt, vaid ka emotsionaalselt - annate meie emale võimaluse jääda võimalikult kauaks koju, kus teda ümbritseb armastus, mitte külmad institutsionaalsed seinad.

Täname teid südamest, et loete meie lugu ja aitate meil hoida meie ema kodus - seal, kuhu ta kuulub.

Armastuse ja tänulikkusega,

Tütar, kes ei unusta kunagi