Meie ema lugu – naine, kes armastas sügavalt ja keda me nüüd kogu oma armastusega hoiame

Meie ema on alati olnud meie pere keskpunkt. Ta oli see, kes andis meile naeratusi, kallistusi, nõuandeid ja neid sooje pühapäevaseid lõunaid, mida me kõik ootasime. Täna on ta 61-aastane ja elab mõõduka Alzheimeri tõvega.

Iga päev on tema jaoks erinev – mõnikord ta mäletab, mõnikord triivib ta mõtetes ja mälestustes, mis ei ole enam selged. Ta unustab nimed, kohad, isegi tuttavad näod... kuid üks asi, mis kunagi ei kao, on tema armastus. Isegi kui ta ei tea mu nime, ütlevad tema silmad: „Ma armastan sind.“ Ja me armastame teda rohkem, kui sõnadega väljendada saab.

Ma olen tema tütar ja ma jätsin oma töö, et tema eest kodus hoolitseda. Ma tahtsin, et tal oleks rahu, turvalisus ja tuttava keskkonna mugavus – sest ma tean, kui oluline see on Alzheimeri tõvega inimesele. Mu isa on küll pensionil, aga töötab ikka veel osalise tööajaga, et aidata meie põhivajadusi katta. Me jagame hooldamise, aga enamik sellest langeb minu õlule. See on emotsionaalselt, füüsiliselt ja rahaliselt nõudlik.

Iga päev peame maksma ravimite, hügieenitarvete, liikumisabivahendite ja igapäevaste asjade eest, nagu toit, elekter ja transport arsti juurde. Me ei oleks kunagi arvanud, et peame abi paluma, aga nüüd on meil seda tõesti vaja.

Kui otsustate meie heategevusaktsiooni toetada, aitab see meid mitte ainult rahaliselt, vaid ka emotsionaalselt – annab meie emale võimaluse jääda võimalikult kauaks koju, kus teda ümbritseb armastus, mitte külmad institutsiooniseinad.

Täname teid südamest, et lugesite meie lugu ja aitate meil hoida ema kodus – seal, kuhu ta kuulub.

Armastuse ja tänulikkusega

Tütar, kes ei unusta kunagi