2019. aastal pöördus meie pere elu täielikult pea peale. Minu praeguse naise ema suri; nad olid väga lähedased ja suured toetajad. Samal ajal läksin ise läbi väga raske lahutusprotsessi, mis oli tingitud mu endise naise vägivallast. Menetluse käigus määrati mitu korda lähenemiskeeldu, toimus ka mu endise naise sundravimine ning vägivald mu tütarde suhtes. Kogu see piin kestis kohtutes peaaegu kolm aastat, kuni eksperdiarvamus lõplikult kinnitas, et tütred jäävad minu juurde.

Kõigi nende aastate jooksul seisis mu partner minu ja mu laste kõrval ning aitas meil taas luua turvatunde ja kodu. Soovisime väga ühist last, kuid see ei õnnestunud kaua aega, isegi IVF-protseduuridega mitte. Lisaks psühholoogilisele koormusele elasime väga tagasihoidlikult, kuna suurema osa minu sissetulekust moodustasid advokaadi- ja kohtukulud ning meile jäi ka mõningaid võlgu.

Pärast aastaid kestnud võitlust õnnestus meil lõpuks elu veidi normaliseerida. Naine jäi rasedaks ja me abiellusime. Rasedus oli aga väga riskantne. 22. nädalal viidi ta kiiresti üle SB Slovenj Gradecist UKC Ljubljanasse, kus arstid suutsid lapse päästa ja enneaegset sünnitust ära hoida. 5. novembrist 29. jaanuarini pidi ta haiglas liikumatult lamama, ilma et oleks saanud püsti tõusta. Meie poeg sündis seejärel enneaegselt 32. nädalal, ta oli intensiivravis ja inkubaatoris, kuid suutis tõelise väikese võitlejana sellest välja tulla.

Sel ajal hoolitsesin lisaks tavalisele tööle ise oma tütarde ja samal ajal ka ema eest, sest sel perioodil suri ka minu isa, kes oli mulle suur eeskuju, sõber ja tugi. Pärast tema surma pidin välja maksma ka venna osa, mistõttu võtsin uuesti laenu ja ka hüpoteeklaenu, mida hakkan tagasi maksma järgmise 20 aasta jooksul.

Vaatamata kõigile rasketele katsumustele püüame jääda ühtseks ja südamlikuks perekonnaks. Minu naine on andnud kõigile mu lastele tohutult armastust, soojust ja turvatunnet, kuigi tal endal ei olnud nooruses võimalust muretut lapsepõlve ega puhkust mere ääres veeta. Seetõttu tahaksin talle tänuks võimaldada paar päeva muretut perepuhkust, mis tähendaks meile palju enamat kui lihtsalt puhkust – see tähendaks hetke rahu, ühtekuuluvust ja ilusat mälestust pärast kõiki neid võitlusaastaid.

Sellega tahaksin rõõmustada ka oma vanimat tütart, kes on vaatamata rasketele lapsepõlvekogemustele suurepärane õpilane ja linnapea viiega autasustatu. Vägivaldse keskkonna tõttu kogetud traumade tõttu käib ta endiselt lastepsühholoogi juures, kuid püüab iga päev vapralt edasi minna. Seetõttu soovin, et meie pere saaks pika aja järel koos kogeda midagi ilusat ja muretut.