„Palun aidake mind... Teate, mu lapsel on autism. Mis temast saab, kui mind enam siin pole?“

Nii algas üks päev. Lihtne küsimus... kuid selline, mis murrab su kaheks. Ma jäin sõnatuks. Kõik tundus hetkeks seisma jäävat.

Ja samal päeval peatas mind naaber ja ütles: „Palun... hoolitse Sergiu eest, kui me sureme.“

On hetki, mil sa ei saa enam kõrvale vaadata, mil sa mõistad, et head teha pole enam valik... see muutub kohustuseks.

Milline oleks olla nende asemel?

Nii see kõik algas. 2009. aastal kogusin kokku mõned tänavalapsed ja pakkusin neile kodu, sööki, suunda.

Neil polnud midagi. Minul samuti mitte. Aga neil oli vaja kõike... ja me kasvasime koos üles.

Nad suutsid seda. Nad said õpetajateks, tavalisteks inimesteks, aga ka juristideks ja sotsiaaltöötajateks.

2019. aastal valmis esimene maja ja me muutsime selle hoolduskoduks. Neid oli 26.

26 last, kes kasvasid üles, kes saavutasid edu ja kes andsid mulle julgust unistada edasi.

Ja ühel päeval, istudes nendega jõululauas, tekkis küsimus:

Mis oleks, kui me teeksime rohkem?

Mis oleks, kui ükski laps ei jääks kunagi maha?

Nii sündis St. Maria sotsiaalne asula.

Täna ei räägi me enam ainult unistusest.

Oleme ehitanud 7 hoonet.

Kohad, mis võivad saada koduks 60 lapsele ja abivajavatele emadele.

Siin ei pea nad enam külmast värisema, hirmus magama jääma ega tundma seda tühjust, mis kaalub rohkem kui nälg.

Siin on neil kaitse, juhendamine ja armastus. Nad õpivad naeratama, kasvama, olema lapsed.

Kuid me vajame abi, et neid vastu võtta. Sest meil puuduvad olulised asjad. Lihtsad asjad... kuid eluliselt vajalikud.

Me vajame soojuspumpasid, et ükski laps ei peaks külmas magama.

Me vajame elektrit, et pimedus ei oleks enam nende ainus reaalsus.

Me vajame mööblit ja varustust, et need ruumid saaksid elu sisse.

Oleme rajanud ka meditsiinikeskuse.

Koht, mis on mõeldud elusid päästma, kuid täna ei saa seal kedagi ravida ega päästa, sest puudub vajalik varustus.

Mitte kaua aega tagasi suri keegi lähedal, naabermajas, sest lähim meditsiinikeskus asub üle 12 km kaugusel. Mitte sellepärast, et võimalust poleks olnud... vaid sellepärast, et abi ei jõudnud õigel ajal kohale.

Me ei taha, et „liiga hilja“ enam eksisteeriks.

See keskus võib tähendada eluvõimalust kogu kogukonnale.

See võib tähendada elu. Aga praegu... on see vaid lubadus, mis ootab täitmist.

Me ehitame kohta, kus ema saab oma last hirmuta hoida...

kus laps õpib, et ta ei ole „vähem väärt”... kus noor inimene avastab, et ta võib saada enamaks, kui talle kunagi öeldi.

Koht, kus inimesed töötavad, õpivad ja paranevad. Kus kohalik pood, pesumaja ja juuksurisalong ei ole lihtsalt teenused... vaid võimalused, väärikus ja tulevik. Koht, kus iga laps saab selle, mida elu neile kunagi keelas: tõelise võimaluse.

Kuid ilma abita... jäävad need uksed suletuks. Ilma soojuseta jäävad need tühjaks. Ilma valguseta jäävad need külmaks. Ilma teieta jäävad need lihtsalt hooneteks.

Võib-olla ei kohtu te nendega kunagi, kuigi olete alati teretulnud meile külla tulema.

Kuid laps saab rahulikult magada ja tal on elus õiglane võimalus, sest te otsustasite mitte minema kõndida.

Ühel päeval läheb laps enesekindlalt kooli... sest te uskusite temasse.

Ja tänu teile saab inimesest rohkem, kui talle anti... sest te olite seal, õigel ajal.

See pole lihtsalt annetus. Ole see, kes muudab lapse saatust.

Sest mõnikord... võib väike tegu tõesti maailma muuta.

Kontakt:

Zodian Daniel : +40749336424

[email protected]