Ma kaotasin oma armastatud ema, kes oli 83-aastane kuu aega tagasi... Ta armastas seda peaaegu 100 aastat vana ajaloolise maja minu vanavanavanemate maja. Lumi või vihm, ta kõndis umbes 10 kilomeetrit raskete kottidega minu vanavanemate külast (saabudes 2 bussiga ümberistumisega oma linnast enne seda), et jõuda sellesse majja, sest sealt ei käinud ükski buss... Ma olin talle selle eest pahane, sest ma kartsin, et kaotan ta ühel päeval sel viisil... aga ta ei peatunud kunagi, kuni ta ei suutnud seda füüsiliselt enam teha....ta tundis end õnnelikuna ja kodusena selles kohas...kohas, kus ta kasvas üles koos oma vanaema ja onudega pärast seda, kui ta tuli 13-aastaselt Siberist tagasi üksi pärast oma perekonna küüditamist oma kodust Leedus...see maja oli tõeliselt õnnelik koht, minu onu küpsetas värsket leiba, laulis ja mängis armoonikat ja tervitas rõõmuga võõraid...ma tunnen kohustust oma armastatud ema ja esivanemate ees seda kohta taastada ja säilitada. Esimese sammuna koristasime eile maja, mis oli tohutult räpane pärast seda, kui keegi oli seal korduvalt aardeid otsinud..ja ma ei suutnud lõpetada selle ilu imetlemist..Oleks tohutu au, kui saaksin selle pärli taastada ja säilitada tulevastele põlvedele. Ma oleksin südamest tänulik iga annetuse eest, mis aitaks vältida selle väärtusliku mu vanavanemate pärandi kadumist. Tänan teid väga!♥️