Kaotasin kuu aega tagasi oma armastatud 83-aastase ema... Ta armastas seda peaaegu 100-aastast ajaloolist maja, mis kuulus minu vanavanavanematele. Lumi või vihm, ta kõndis umbes 10 kilomeetrit, kandes raskeid kotte minu vanavanemate külast (enne seda vahetades oma linnast kaks bussi), et jõuda sellesse majja, sest sealt ei sõitnud sinna ühtegi bussi...Ma olin talle selle pärast pahane, sest kartsin, et kaotan ta ühel päeval sel moel... aga ta ei lõpetanud kunagi, kuni ta füüsiliselt enam ei suutnud... ta tundis end selles kohas õnnelikuna ja kodusena...koht, kus ta kasvas üles koos vanaemaga ja onudega pärast seda, kui ta 13-aastasena üksi Siberist tagasi tuli, kui tema perekond oli Leedust kodust küüditatud... see maja oli tõeliselt õnnelik paik, kus mu onu küpsetas värsket leiba, laulis ja mängis suupilli ning võttis rõõmsalt vastu võõraid...Tunnen kohustust oma armastatud ema ja esivanemate ees taastada ja säilitada see koht. Esimesena koristasime eile maja, mis oli tohutult segamini, kuna keegi oli seal korduvalt aardeid otsinud... ja ma ei suutnud lõpetada selle ilu imetlemist...Oleks suur au, kui saaksin selle pärli taastada ja säilitada tulevaste põlvkondade jaoks. Oleksin südamest tänulik igasuguse annetuse eest, mis aitab ära hoida minu vanavanavanemate selle väärtusliku pärandi kadumist. Suur tänu! ♥️