11. detsembril käisime meeleavaldusel. Läksime kasutama oma põhiõigust, uskudes, et koos avalikus ruumis viibimine on ohutu. See ei olnud nii.

Meeleavalduse lõpus jäid sajad inimesed Vabariigi Assamblee ette. Õhkkond oli rahulik. Ei olnud kokkupõrkeid, ei olnud hoiatusi, ei olnud laiali minemise käske. Ja ometi, ilma igasuguse hoiatuseta, hakkas politsei tulistama kõiki seal viibijaid.

Keegi ei teadnud, et võidakse tulistada. Kohal oli inimesi igas vanuses. Paari minuti jooksul muutus kodanikuaktiivsuse hetk paanika, hirmu ja verega täidetud stseeniks. Viis inimest sai kuulitabamuse pähe. Kümme inimest sai tabamuse muudesse elutähtsatesse kehaosadesse, nagu rindkere, torso ja kael.

On raske seletada, milline tunne on mõista, et oleks võinud seal surra. Et oleks võinud pimedaks jääda. Et oleks võinud sealt igaveseks teistsugusena lahkuda. Me kõik olime seal lihtsalt meelt avaldamas. Ja see, et seda ei juhtunud, oli puhas õnn.

Laskmine algas umbes kell 19.37 ja kestis peaaegu tunni. Meid aitasid esmalt teised meeleavaldusel viibinud inimesed ja hiljem kiirabimeeskonnad. Parlamendihoone ees olev kõnnitee oli verega kaetud. Ükshaaval viidi ohvrid paanikas kiirabiautodesse, sest neid oli tulistatud.

Lisaks tulistamisele rünnati paljusid inimesi vägivaldselt kumminuudlitega. Mõnedel olid sügavad verevalumid, tugevad valud ja rasked vigastused. Enamik ohvreid pidi sel ööl haiglasse minema. Mõnedele pandi õmblusi ja tehti kiiresti uuringuid. Teistel on arstitõendid, mis kinnitavad, et kehal olevad jäljed on tekkinud rünnakute tagajärjel.

Kuude möödudes on ikka veel inimesi, kes elavad selle päeva tagajärgedega. On neid, kes on kaotanud kuulmise. On neid, kellel on keskendumisraskused, pidevad kehavalud ja tugevad peavalud. On haavu, mida ei näe, kuid mis on endiselt lahti.

Me lõime selle kampaania, sest teame, et see ei olnud normaalne, see ei olnud vastuvõetav ega seaduslik. Ja sest teame, et kui jääme vait, võib see uuesti juhtuda – meiega või teiste inimestega.

Meil on juba advokaatide toetus ja me esitame kollektiivse hagi, et nõuda vastutuse võtmist. Me ei tee seda kättemaksu pärast. Me teeme seda, sest usume, et keegi ei peaks kartma kodust välja minna, et meelt avaldada. Sest keegi ei peaks protestilt lahkuma kuuliga kehas.

Rühma nõustavad kaks advokaati ja me esitame kolm kaebust: halduskohtule, kriminaalkaebuse DIAP-ile (Kriminaaluurimise ja Süüdistuse Osakond) ning distsiplinaarmenetluse algatamise taotluse IGAI-le (Siseministeeriumi Peainspektsioon). Peame advokaadile juba veebruaris maksma 1 500 eurot, et ta saaks menetluse alustada, ning eeldame, et kogusumma võib ulatuda 5 000 euroni, sõltuvalt sellest, kui kaua menetluse lõpuleviimine aega võtab.

Samuti taotleme õigusabi, et vältida täiendavaid kulusid, juhul kui näiteks kohtunik nõuab ekspertide poolt läbiviidavaid ülevaatusi või kui meil on vaja esitada apellatsioonkaebus.

Viimase kuu jooksul oleme püüdnud sellest tõelisest õudusunenäost toibuda. Mõnel meist kulus nädalaid, enne kui suutsime magada ilma juhtunut uuesti läbi elamata. Kolm ohvrit andsid televisioonile intervjuu, milles kasutati samal päeval salvestatud kaadreid, mis aitasid avalikustada tegelikkust, millest paljud inimesed polnud teadlikud.

See kampaania käsitleb meid, kuid ka kõiki inimesi, kes on kogenud politseivägivalda ja kellel pole kunagi olnud vahendeid enda kaitsmiseks.

Kui sul on võimalik toetada, on iga summa abiks. Isegi väike summa teeb vahet. Kui sa ei saa annetada, palume sul seda kampaaniat jagada. Nähtavus on samuti üks kaitseviis.

Me oleme elus. Ja seetõttu ei jää me vait. Täname, et aitad meil hirmu õigluseks muuta.

AJAKOHASTUSED seisuga 12.09.2026:

-Juba esitatud kaebused:

• IGAIs ja DIAPis. (Halduskohtus veel esitamata)

-Ohvrite ja/või toetajate korraldatud heategevusüritused:

• „O corpo é que paga”, 24.04.26, Casa do Comum, Lissabon
• „O corpo é que paga“, 05.03, Casa Capitão, Lissabon
• 21.02.26 RDA-s, Lissabon
• 04.07.2026, Benefit, Porto

-Juba makstud summad:

• 1500 märtsis 2026
• 1000 juunis 2026