Tere, ma teen seda meeleheitest. Olen mõnevõrra traumaatiliste kogemuste, perevägivalla, hülgamise, kaotuse, hirmu... Minust on saanud teiste silmis ilus naine, kellel on kõik vajalik, et olla edukas, täisväärtuslik ja õnnelik. Oma mineviku ja traumade tõttu muutusin väga ärevaks, paaniliseks inimeseks, kes kergesti armus valedesse inimestesse ja kohtadesse, tekitades emotsionaalset sõltuvust ja unistusi, mis ei täitunud kunagi. Kuigi ma tahtsin ainult tunda end armastatud, õnnelikuna ja ehitada midagi ilusat, leidsin valesid, vahelejäämisi, reetmisi ja nartsissistlikke isiksusi, kellest ma muutusin täiesti sõltuvaks. Otsides täiuslikkust, et nad mind armastaksid, ning armastuse puudumisel enda ja teiste vastu lõin plaastreid, et katta oma valu ja tühjust. Ainus kontroll, mida ma oma elus tundsin, oli siis, kui mul oli raha käes ja ma ostsin midagi. Ostmine tähendas, et ma võisin midagi oma elus kontrollida ja anda endale rõõmu, rõõmu, mis möödus kiiresti, jättes enesehävituse ja kahetsuse jälje. Kuid sellest sai sõltuvus ja nõiaring ning selleks, et täita oma emotsionaalset tühimikku, küsisin pidevalt krediiti, et maksta krediiti ja nii edasi ja nii edasi. Täna olen vaimselt tasakaalustatum, käin teraapias ja otsin oma elule uut suunda, kuid olen lõksus võlgadega, mida ma ei saa enam tasuda. Organisatsioonid keelduvad mind aitamast ja mul ei ole enam kuhugi pöörduda. Mu ema on aidanud mind nii palju kui võimalik, kuid alati on mingi lisakulu, ja ma olen jälle pimeduses ja seekord ei ole mul enam kuhugi pöörduda. Ma mõtlen oma maja müümisele, et maksta kõik võlgad ära ja alustada nullist, aga minu maja on ainus asi, mille olen oma töö higiga suutnud omal käel hankida... Asjaolu, et minu osamaksed on kahekordistunud, on samuti olukorda väga raskendanud ja ma kardan, et lisaks oma isikliku laenu võlgadele jääb mul ka hüpoteek täitmata. Aga ma olen valmis tegema kõike, kui ma ei leia muud lahendust, isegi kui see tähendab mõnda aega kämpingus elamist. Mu peas on käinud läbi tumedad mõtted, tunnen end häbistatuna, alandatuna, tunnen, et 39 aasta jooksul ei ole ma suutnud midagi ehitada, vaid ainult hävitada. Ja kõik sellepärast, et ma tahtsin ainult armastust tunda... Aga ma ei süüdista kedagi. Mina olen süüdi oma vastutustundetuses, selles, et astusin sammud, mis olid suuremad kui mu jalad, ja ei mõelnud, et ühel päeval võib see juhtuda, kui ma leidsin end tõesti üksi ja ilma kellegi poole pöörduda. See on minu viimane katse, enne kui ma kaotan ülejäänud väärikuse, enne kui ma loobun sellisest elust. Hirmus. Ussis. Täielikus paanikas. Palun, jumala eest, aidake mul maksta, mis ma võlgu olen, et ma saaksin püüda taastada oma tervist ja hakata uuesti elama. Ma tahan lihtsalt maksta kõik, mis ma võlgu olen, ja mitte iga kuu makseviivituses olla... Ja vähemalt suutma osta toitu. Minu töö ei suuda enam kõike kinni maksta. Minu kannatuste tekitatud sõltuvus on mind siia toonud ja ma olen meeleheitel... Aidake mul uuesti elada. Võib-olla on liiga hilja elada oma unistusi, luua pere, omada kodu, kuid mitte elada tasakaalus, ravida ennast ja õppida armastama ennast üle kõige. Aita mind...