Tere. Teen seda meeleheitest. Olen läbinud mõnevõrra traumaatilisi kogemusi: koduvägivalla, hülgamise, kaotuste, hirmu… Teiste silmis olen muutunud ilusaks naiseks, kellel on kõik eeldused, et olla edukas, rahuldatud ja õnnelik. Oma mineviku ja traumade tõttu olen muutunud väga ärevaks, paanikaga inimeseks, kes armus kergesti valedesse inimestesse ja kohtadesse, luues emotsionaalse sõltuvuse ja unistused, mis kunagi ei saanud teoks. Kuigi ma tahtsin vaid tunda end armastatuna, õnnelikuna ja ehitada midagi ilusat, leidsin ma valesid, vaikimisi, reetmisi, nartsissistlikke isiksusi, kellest ma täielikult sõltuvaks jäin. Otsides täiuslikkust, et mind armastataks, ning puududes enese- ja teiste armastusest, lõin ma kiirplaastreid, et katta oma valu ja tühjust. Ainus kontroll, mida ma oma elus tundsin, oli siis, kui mul oli natuke raha käes ja ma ostsin midagi. Ostmine tähendas, et ma suutsin midagi oma elus kontrollida ja endale rõõmu valmistada, rõõmu, mis möödus kiiresti, jättes maha enesehävituse ja kahetsuse jälje. Aga sellest sai sõltuvus ja nõiaring ning oma emotsionaalse tühjuse täitmiseks võtsin laenu, et laenu tagasi maksta, ja nii edasi. Täna olen vaimselt tasakaalukam, käin teraapias ja otsin oma elule uut suunda, kuid olen lõksus võlgades, mida ma enam maksta ei suuda. Asutused keelduvad mind aitamast ja mul pole kellegi poole pöörduda. Mu ema aitas mind, kuidas suutis, kuid alati tekib mõni lisakulu, ja ma olen jälle pimeduses ning seekord pole mul kellegi poole pöörduda. Mõtlen oma maja müüa, et kõik võlad ära maksta ja nullist alustada, aga minu maja on ainus asi, mille olen oma tööga ise ära teeninud… Asjaolu, et laenumakse on kahekordistunud, on olukorda veelgi keerulisemaks teinud ja ma kardan, et lisaks isiklikele laenudele jääb mul maksmata ka eluasemelaen. Aga ma olen valmis kõigeks, kui ma muud lahendust ei leia, isegi kui pean mõnda aega telkimisplatsil elama. Mul on tulnud pähe süngeid mõtteid, tunnen häbi, alandust, tunnen, et ma pole 39 aasta jooksul suutnud midagi üles ehitada, vaid ainult hävitada. Ja kõik sellepärast, et ma tahtsin ainult armastust tunda… Aga ma ei süüdista kedagi. Mina olen süüdi oma vastutustundetuses, selles, et astusin liiga suuri samme ja ei mõelnud, et ühel päeval võib see juhtuda, kui ma leian end tõesti üksi ja ilma kellegi abita. See on mu viimane katse enne, kui kaotan oma ülejäänud väärikuse, enne kui loobun sellisest elust. Hirmus. Ägamises. Täielikus paanikas. Palun, jumala nimel, aidake mul maksta, mida ma võlgnen, et ma saaksin oma tervise tagasi ja uuesti elama hakata. Ma tahan lihtsalt maksta kõik, mida ma võlgnen, ja mitte olla iga kuu mingisuguses makseviivitusseisus… Ja suuta vähemalt toitu osta. Minu tööga ei suuda ma enam kõike maksta. Minu kannatustest sündinud sõltuvus on mind siia toonud ja ma olen meeleheitel... Aidake mul uuesti elama hakata. Võib-olla on liiga hilja, et oma unistusi ellu viia, perekonda luua, kodu omada, kuid mitte selleks, et tasakaalustatult elada, end ravida ja eelkõige end armastama õppida. Aidake mind...