Tere, ma olen Marianna. Kirjutan seda, sest olen abitu, mure rebib mu südame lõhki ja emana on see praegu ainus asi, mida ma siit, Ungarist, oma poegade Szabolcsi ja Péter heaks teha saan. Kui meie siin Ungaris kodus rahulikult magasime, võitlesid nemad ellujäämise eest sellises õudusunenäos, mida terve mõistusega on raske isegi mõista.

24. juunil kell 18:04 kohaliku aja järgi avanes maa Venezuelas sõna otseses mõttes. Kohutav, nn „kaksikmaavärin“ laastas maapiirkonda. Esmalt raputas maju 7,2-magnituudiga maavärin, millele järgnes vaid 39 sekundit hiljem veelgi laastavam, 7,5-magnituudiga löök. Szabolcs ja Péter elavad – või pigem elasid – mereäärses Caraballedas, otse Caracas’e kõrval – katastroofi epitsentris. 70% linnast hävis sekundite jooksul. Kõik näeb välja, nagu oleks see langenud pommirünnaku ohvriks. Füüsikute arvutuste kohaselt vabanes katastroofi põhjustanud kahekordse maavärina käigus maakoores peaaegu 240 Hiroshima tuumaplahvatusele vastavat puhast energiat. Minu poeg ja tema pere jäid imekombel ellu. Kuid nende elu, nende olevik, kõik see, mille nimel nad sellesse riiki kolisid, mille nimel nad võitlesid ja töötasid, muutus üheainsa minuti jooksul olematuks.

Nende silme all, nende vahetus naabruses varisesid viis mitmekorruselist kortermaja kokku nagu kaardimaja, mattes enda alla kõik. Szabolcs ja tema pere leidsid varju kortermaja aias.

Elektrit ei olnud, mobiililevi puudus, uudiseid ei olnud – oli vaid kõike pimestav, lämmatav tolmupilv ja varemete müra. Aga kõige hullem oli alles ees. Kuna nende hoone asus otse mere ääres, ilmus niisuguse maavärina järel kohe kõige hirmuäratavam oht: tsunami.

Szabolcs ja Péter tegid sel hetkel midagi, milleks oli vaja hämmastavat julgust – või ellujäämisinstinkti poolt dikteeritud hullust. Nad teadsid, et kui tsunami tuleb, on neil ilma autota, dokumentideta ja telefonideta mingit võimalustki. Teadmata, kas tuleb veel järeltõukeid, läksid nad hirmunult tagasi seitsmendale korrusele pimedaks muutuvasse, krigisevasse ja eluohtlikuks muutunud hoonesse. Nad jooksid korterisse võtmeid ja dokumente tooma ning läksid seejärel, end suurimale ohule avades, süngesse garaaži autot tooma. Nad pääsesid välja ja asusid teele üles mägedesse.

Nad suundusid 40 minuti kaugusel asuva pealinna Caracase poole, kuid tee oli sõna otseses mõttes elav põrgu. Viaduktidest ja mägitunnelidest koosneva kiirtee puhul võisid nad vaid loota, et need pole kokku varisenud. Teed olid kaheks jagunenud, tekkinud olid tohutud kõrguste vahed ja kraatrid. Järskudel mägistel kruusateedel suutsid nad põgenevate inimeste hulgas liikuda vaid sammu kaupa. Szabolcs ja Péter pidid autost vaatama, kuidas nende ümber põlesid varemed, ning tolmu ja suitsu seest kostis inimeste karjumine ja meeletu kisamine, kes otsisid oma pereliikmeid, lapsi rusude alt. See kollektiivne surmakarje kõlab nende kõrvus siiani.

Tavapärane 40-minutiline teekond kestis selles maapealses põrgus 5 tundi. Minu poegi hoidis elus ainult üks asi: nad pidid jõudma Caracas’i lennujaama levialasse, sest nad lootsid, et seal on levi (mida lõpuks ei olnud, sest ka lennujaam oli rängalt kahjustatud), ja nad saaksid meile helistada enne, kui me Ungaris ärkame ja meediat näeme. Nad ei tahtnud, et meie, vanematena, šoki saaksime. Ungari aja järgi helises meie telefon umbes kell 6 hommikul. Mu poja hääl värises, kuid ta rahustas meid enne, kui kohutavad pildid olid juba üle maailma levinud. Alles siis, seda uudist kuuldes, langesime tõeliselt paanikasse. Samas ei saanud nad ka Caracasesse jõudes veel kergendatult hingata. Kõik olid põgenenud tänavatele, sest majad olid kokku varisenud ja muutunud staatiliselt eluohtlikuks. Szabolcs ja tema pere veetsid esimese öö autos. Praegu on neil ajutine peavarju Caracas’i Ungari Majas, mille eest oleme kohalikule ungari kogukonnale igavesti tänulikud.

Kuid rannikul näib, et kogu nende vara on kadunud. Maja on eluohtlikus seisukorras, ala on tühjendatud ja suletud. Nad ei saa sinna tagasi minna. Poed, supermarketid, apteegid ega arstipraksised pole enam alles. Vett ei ole, elektrit ei ole, mobiilside ei tööta. Lennujaam on suletud kahjustatud stardiradade tõttu, metroo seisab. Valitseb täielik halvatus. Pealegi kardetakse piirkonnas nüüd ka nakkusohu pärast.

Minu poeg ja tema pere jäid maha ühe komplekti riietega, isikut tõendavate dokumentidega ja oma autoga. Nad peavad kõike nullist üles ehitama kokkuvarisenud riigis. Meie eesmärk on nüüd koguda 5000 eurot. Seda summat ei vaja luksuseks, vaid lihtsalt ellujäämiseks: turvalise toidu, puhta joogivee, kõige vajalikumate ravimite, riiete ja hädavajalike logistiliste meetmete jaoks järgnevatel kriitilistel kuudel.

Palun teid südamest, et kui teil on võimalik, toetaksite mu poegi ja tema peret isegi vaid ühe kohvi või lõuna hinna eest, et neil oleks jõudu ja võimalust varemetest jälle jalule tõusta. Ja mis on sama oluline: palun jagage seda linki, et uudis jõuaks võimalikult paljude inimesteni, nii sõpradeni kui ka välismaal asuvatele tuttavatele.

Tänan teid kogu südamest, ka oma perekonna nimel!

Marianna,

murelik ema