Tere,

Minu nimi on Maria Uliczki ja elan koos oma poja Alexander Partlow'ga Szegedis, Ungaris. Alex on 31-aastane, lõpetas edukalt mitu kooli, kuid ei suutnud tööd leida.

Tol ajal arvasime, et oleks hea mõte, kui ta lõpetaks veel ühe kooli, et õppida frontend-programmeerimist, sest arvasime, et selles erialas leiab ta kindlasti tööd. Nii leidsime kooli Progmatic Budapestis. Kool pakkus järelrahastamist, mis tähendab, et ta saab kursuse hinna maksta pärast lõpetamist. Kooli kogumaksumus oli 4 426 eurot, 1 miljon 765 tuhat forintit, ja siiani oleme tasunud 1926 eurot, järele jääb veel 2500 eurot. See tundus hea mõte, kuna kool pakkus abi ka tööotsingul. Alex lõpetas kooli edukalt ja sai diplomi. Kuid kõik töövõimalused, mida kool pakkus, asusid Budapestis, mis on meie kodust 200 kilomeetri kaugusel. Szegedis nõudsid kõik selle valdkonna töövõimalused nooremarendajale 3–5 aastat kogemust, mida tal muidugi pole.

Mul oli hea töökoht ja me saime hakkama. Kahjuks läks aga minu töökoht, kus olen töötanud üle 11 aasta, pool aastat tagasi pankrotti ja Alex ei suuda ikka veel mingit tööd leida.

Praegu saan valitsuselt ennetähtaegset pensionitoetust, mis on 265 eurot kuus.

Alex teeb valitsuse kaudu ka avalikke töid, ta saab iga kuu 240 eurot.

See teeb meie väikesele perele kokku 505 eurot kuus.

Kooli eest tuleb igal kuul maksta 170 eurot, ja mul on ammu võetud pangalaen, mille tagasimaksed on 205 eurot kuus veel 7 aasta jooksul (mõtlen selle jaoks ka 4foundi algatuse käivitamisele), mis teeb kokku 375 eurot kuus. Ja meile jääb igal kuul 130 eurot arveid, elamiskulusid ja transpordikulusid katma.

Ma tean, et on palju inimesi, kellel on veelgi vähem kui meil, ja ma olen tänulik iga pisikese asja eest, mis mul on, aga need on tõesti rasked ajad ja iga abi ning iga jagamine mis tahes meedias on väga teretulnud.

Tänan teid kõiki ja soovin teile imelist päeva.

Lisateabe saamiseks külastage palun minu blogi aadressil.....