Kallid toetajad!

Soovin teiega jagada lugu, mis räägib minu viimastest aastatest, sügavast valust ja kaotustest, püsivast võitlusest ning unistusest, mis annab praegu minu elule suurima lootuse ja motivatsiooni: El Camino palverännak.

Viimased viis aastat on olnud äärmiselt rasked. Minu alkoholiprobleemid tõmbasid mind kahjuks keerisesse, mis viis südantlõhestavate kaotusteni. Kaotasin isa enesetapu tõttu ja kuu aega hiljem suri ka vanaema haiguse tagajärjel, COVID-i tüsistuste tõttu. Vaevalt aasta hiljem langes ka mu parim lapsepõlvesõber enesetapu ohvriks. Need järjestikused tragöödiad viisid mind nii vaimselt kui ka füüsiliselt põhja.

Õnneks jõudsin ma aga punkti, kus pidin otsustama, ja valisin muutuse. Läksin pooleks aastaks rehabilitatsioonikeskusesse ja sellest ajast peale osalen pidevalt teraapiates ja rühmades, et säilitada oma kainust. Võin uhkusega öelda, et pole üle aasta ühtegi tilka alkoholi joonud. See on tohutu võitlus ja iga päev on seda väärt, kuid mineviku varjud saadavad mind endiselt.

Alkoholiga seoses tekkisid mul tõsised ärevus-, paanikahäire- ja depressioonisümptomid, mille raviks võtsin pikka aega meeleolu parandajaid, antidepressante ja rahusteid. Mul on hea meel teatada, et olen ka need ravimid juba aasta tagasi maha jätnud, mis on samuti suur samm paranemise teel. Siiski ei ole ärevus ja haiguse põhjustatud hingeline koorem täielikult kadunud. Kuigi rühmad ja teraapiad aitavad mul alkoholi mitte tarbida, otsin ikka veel sisemist rahu ja oma elule uut suunda.

Minu elu pole veel täielikult korda saanud. Töötasin 12 aastat ühes kohas, kus astusin samm-sammult ülespoole. 2014. aastal alustasin koristajana, seejärel õnnestus mul saada kontoritöötaja ametikoht ja töötasin pikka aega, kokku 12 aastat, heas töökohas. Kuid oma alkoholiprobleemide tõttu kaotasin ka selle töökoha ja seetõttu olen praegu väga raskes olukorras. Südamehaiguse tõttu on mu töövõime muutunud, mis raskendab tööotsimist ja uue koha leidmist tööturul. Praegu elan ainult invaliidsuspensionist, mis tähendab, et minu rahaline olukord on äärmiselt pingeline ja mul pole võimalust säästa.

El Camino on minu jaoks palju enamat kui lihtsalt reis. See on sügav vaimne teekond, tervenemise protsess ja tee sisemise rahu ning enda sügavama tundmaõppimise poole. Mul on selle reisi järele väga suur hingeline vajadus. Tunnen, et samm-sammult, kilomeetri kilomeetri järel seda iidset teed käies suudaksin töötada läbi kaotused, tugevdada oma kainust, leevendada ärevust ja tundma õppida ennast veelgi paremini. Tahaksin teada, millises suunas saan rasketel aegadel liikuda, et ma elus uuesti eksima ei hakkaks. Olen 34-aastane ja ei tahaks veel kord läbi elada neid viimaseid viit aastat, mis on nüüd minu selja taga. Tahaksin endas võimalikult kiiresti ja kvaliteetselt muutusi teha, milleks see teekond on hädavajalik.

Olen valinud välja umbes 30-päevase reisi, milleks vajan märkimisväärset rahalist abi. See summa on minu praeguses rahalises olukorras minu jaoks kättesaamatu.

Seetõttu pöördun ma teie, kogukonna poole, alandlikkuse ja lootusega südames. Palun teie abi, et ma saaksin El Caminole minna. Iga väike panus tähendaks suurt sammu selle unistuse teostumise suunas ja et ma saaksin teha selle kriitilise tähtsusega teekonna oma täieliku tervenemise ja parema elukvaliteedi poole.

Kogutud summa kulutaksin ainult reisikuludele (lennupiletid/bussipiletid), majutusele albergues (palverändurite majutuskohad) ja põhitoidule reisi ajal.

Tänan südamest iga toetuse, iga jagamise ja iga julgustava sõna eest. Olen eriti tänulik igale annetajale ja mõtlen neile ka reisi jooksul.

Tänu ja austusega,

Levente Szalai