Kallis lugeja!

Raskema südamega, kuid lootusega pöördun sinu poole.

Ligi 4 aastat tagasi ostsime oma partneri kodu loomise toetuse abil kinnisvara, uskudes, et saame lõpuks ehitada meie ühise tuleviku kindlale alusele. Kahjuks toimusid ostu käigus müüja ja advokaadi poolt tõsised vead, mille tagajärgi kanname tänaseni.

Kinnisvara ei ole siiani meie nimele registreeritud, kuna sellel on koormatised ja kinnistusamet saatis esitatud dokumendid tagasi. Samal ajal nõuab hooldusamet toetuse tagasimaksmist, juba täitemenetluse kaudu.

Oleme proovinud teha kõike: algatasime kohtumenetluse, uurisime läbi kõik võimalused, kuid aastate jooksul oleme täiesti kurnatud – nii rahaliselt kui ka vaimselt. Pidev ebakindlus ja stress söövad meid aegamisi ära. Kuigi püüan jääda rahulikuks, on see üha raskem.

Minu partner on kuulovähi, oleme olnud koos ligi 6 aastat ja oleme alati üksteist toetades püüdnud probleeme lahendada. Nüüd oleme aga sattunud olukorda, kus üksi enam ei tule toime.

Pöördun nüüd sinu poole, sest see on meie viimane võimalus. Kui õnnestuks lahendada olemasolevad võlad ja õiguslikud takistused, saaksime ehk säilitada oma kodu, mille ehitamist alustasime nii suure lootusega.

Iga abi on meie jaoks väga oluline.

Suur tänu, et lugesid seda, ja veelgi suurem tänu, kui saad meid toetada.

Kui oled huvitatud meie loost, siis võtan lühidalt kokku, kuidas me sellesse olukorda sattusime.

Me tutvusime oma partneriga siis, kui ta lahkus kasuvanemate juurest. Meil mõlemal oli raske eluga kohaneda: mina toetusin oma emale, tema aga kasuvanematele. Lõpuks kolis ta meie juurde ja mõnda aega püüdsime koos hakkama saada nii hästi, kui suutsime.

Kahjuks algasid probleemid varsti pärast seda. Mu ema sai pidevalt kirju täitjalt – üks maksenõue järgnes teisele. Tegime kõik, mis suutsime, et vältida halvimat: oma kodu kaotamist.

Kui nägime, et kinnisvara oli pandud oksjonile, teadsime juba, et asi on tõsine.

Võõrad tulid vaatama maja, mis oli seni olnud meie kodu – seda oli väga raske taluda. Eriti valus on see, et 2010. aastal võetud laenusummast on juba mitmekordselt tagasi makstud, maja müüdi enampakkumisel alla selle väärtuse ja tänaseni arvatakse järelejäänud võlg minu ema ja isa pensionist maha, mis intresside tõttu ei lõpe kunagi.

Kui me lõpuks välja kolima pidime, olime juba leidnud selle kinnisvara, kus me praegu elame. Toonane omanik lubas meil ajutiselt sisse kolida, kuni ostu asjad korda saavad.

Ja siit algasid tõeliselt rasked ajad...

Kui soovid tutvuda meie

lugusid, palun jälgi lehe uuendusi. Jagan pidevalt, mis meiega juhtus ja kuidas me siia jõudsime.

Kui kolisime kinnisvarasse sisse, oli meie esimene ülesanne töö leidmine. Väikeses asulas polnud see lihtne, kuid lõpuks õnnestus meil töö leida.

Samal ajal alustasime ka maja ostmiseks vajalike toimingutega: kohtumised hooldusametiga, advokaadi otsimine, paberitöö. Teadsime, et see saab olema pikem protsess, ja teavitasime sellest ka tolleaegset omanikku.

Sellest hoolimata saime juba esimesel kuul pidevalt kõnesid, miks me asjadega kiiremini edasi ei liigu. Kuigi polnud veel isegi kuud möödunud, rääkis ta juba sellest, et oleme siin olnud 2–3 kuud. Nädala pärast rääkis ta sellest, nagu oleks möödunud 4 kuud. Ta esitas täiesti ebareaalseid ootusi ja muutus üha kannatamatumaks.

Varsti ilmusid ka ähvardused: ta ütles, et viskab meid välja, kui me olukorda kohe ei lahenda. Meie aga tegime kõik, mis suutsime. Lõpuks leiti advokaat, käisime koos tema juures ja leping valmis nädala jooksul. Tavapärasel viisil andsid kõik pooled müügi- ja ostukinnitused ning allkirjad pandi alla.

Nädala pärast ilmus ta aga ootamatult kohale, et oma siia jäänud asjad ära viia. Seejärel hakkas ta meilt küsimusi esitama erinevate esemete kohta, mille kohta ta väitis, et need on kadunud. Olukord läks nii käest ära, et lõpuks pidin politsei kutsuma.

Pärast politsei saabumist muutus tema käitumine järsult ja õnnestus olukord ajutiselt lahendada. Kui nad olid lahkunud, algas aga kõik uuesti.

Hiljem viis ta ära ka minu tööriistad. Siis olin ma juba sellisel seisukohal, et ta võib minna ja me ei pea teda enam nägema. Minu partner oli täiesti murdunud, ta nuttis kaks päeva järjest. Mina tundsin end abituks ja siiani teeb mulle haiget, et ma ei suutnud paremini enda ega tema eest seista. Samas tean, et ma poleks olnud parem inimene, kui oleksin teinud midagi, mida hiljem kahetsen.

See periood võttis meilt palju jõudu ja kahjuks on see vaid osa sellest, mida me läbi elasime.

Kui me arvasime, et kõik on õnnestunud ja meil on maja, püüdsime ka väikese maja korda teha. Kaunistasime õue, püüdsime seda koduseks muuta ja lootsime, et kõik laabub.

Varsti pärast seda saabus aga advokaadilt kiri, milles ta teatas meile, et kinnistusamet saatis esitatud dokumendid tagasi ja palus meil võtta ühendust endise omanikuga probleemi lahendamiseks.

Seejärel saabus ka ametlik teade kinnistusametilt: kinnisvara ei saa meie nimele ümber kirjutada, kuna selle suhtes on käimas täitemenetlus.

Tähtis on rõhutada, et ostusumma oli selleks ajaks juba makstud, hooldusamet oli summa müüjale üle kandnud. Sellest hoolimata ei läinud kinnisvara juriidiliselt meie nimele.

Pöördusime kohe endise omaniku poole, kuid sel hetkel tulid ilmsiks uued probleemid. Selgus, et tema lepingus esitatud avaldus ei vastanud tõele: ta väitis, et kinnisvara on koormatusteta, sellel ei ole laenu ega muid võlgu. Sellega vastupidiselt oli kinnisvarale juba 3–4 kuud enne meie sissekolimist panditud koormus.

Kahjuks ei tegutsenud ka advokaat piisava hoolikusega, kuna ta ei taotlenud kinnistusraamatut, millest need andmed oleksid selgelt ilmnenud.

Siis saime aru, et oleme sattunud olukorda, kus probleem ei olnud meie süü, kuid ikkagi peame tagajärgedega leppima.

.