Minu nimi on Tommaso, olen 28-aastane noormees ja kaks aastat tagasi asutasin väikese põllumajandusettevõtte Azienda Agricola Le Querce, kus toodan umbes 1500 oliivipuust kõrgekvaliteedilist ekstra neitsioliiviõli.

Kliimamuutuste tõttu on Kesk- ja Lõuna-Itaalia sel aastal tabanud enneolematu põud.

Olukorda drastiliseks nimetada on veel liiga leebe: kokkuvõttes on alates 2024. aasta jaanuarist tänaseni minu põllumajandusettevõtte asukohas Abruzzos olnud sademete puudujääk -87,7% ning olukord oli sama ka oliivide kodumaal Apuulias (rääkimata Sitsiiliast).

Itaalia on sõna otseses mõttes kaheks jagunenud: põhjaosa on pidevate äikestormide käes, ülejäänud Itaalias aga pole mitte ainult tilkagi sadanud, vaid ka kolm suvekuud on olnud kuumad, mis on kuivatanud maapinna kuni 1,5 meetri sügavuseni.

Sellisele sügavusele ulatuvad vaevu sajanditevanuste oliivipuude juured, kuid isegi nemad ei suuda nii pikka veeta perioodi taluda. Oliivipuud, kes ei suuda oma vilju hoida, ohverdavad need, võttes neist tagasi vee, et proovida veel ja veel vastu pidada, kuni järgmise vihmani, mis, nagu tavaliselt, viibib.

Järelejäänud väga kuivade oliivide puhul tõuseb ühelt poolt kvaliteet, kuna polüfenoolide kontsentratsioon on suurem, kuid tootja jaoks on see suur probleem, sest õli saadakse vähe, kuna viljaliha ei ole piisavalt paisunud.

Tootmise langusega, mis juba praegu on umbes 40–50% ja võib ulatuda isegi 60%ni, kui vihma ei tule, on olukord talumatu. Ja järgmiseks aastaks (2025/2026) on juba ette näha täiendavaid hinnatõuse: oliivipuu kannab vilja eelmisel kevadel kasvanud oksal, kuid kui vihma on vähe, siis see oks kas ei kasva üldse või jääb lühikeseks, vähendades järgmise aasta saaki.

Selliste äärmuslike kuumade ilmadega igal aastal:

- töötab tootja rohkem, et veepuudust mingil moel, isegi kui vaid minimaalselt, leevendada;

- tarbija maksab igal aastal rohkem, sest toodet on vähe;

- põllumajandustootja teenib lõpuks alati veidi vähem kui eelmisel aastal.

Selle kõige lahendamiseks kavatsen kaevata kaevu, mis annaks tulevatel aastatel piisavalt vett, lootes leida kümneid või sadu aastaid tagasi kogunenud põhjaveevarusid. Selle kaevu rajamiseks ja niisutussüsteemi ehitamiseks, mis viiks vee oliivipuudeni, on mulle esitatud hinnanguliselt umbes 30 000 eurot. Oleksin tõesti auväärne, kui teie abiga suudaksite mu tegevuse jätkamise võimalikuks teha, sest vastasel juhul, ilma veeta, oleks edasi minna võimatu ja ma peaksin töökohta vahetama. Seetõttu sooviksin paluda abi projekti 2/3 ulatuses.

Sel viisil loodan tagada järgnevatel aastatel ühelt poolt oliivipuude ellujäämise ja teiselt poolt ekstra neitsioliiviõli hinna tõusu vältimise.

Lõpetuseks väike märkus: oma tagasihoidlikul moel, jälgides oliivide (aga mitte ainult) aastast elutsüklit ja olles iga päev otseses kontaktis maapinnaga, võin vabalt väita, et igal aastal muutub võitlus hullunud kliimaga üha raskemaks. Paljud on mulle soovitanud töökohta vahetada, sest võitlus tänapäeva ilmastikutingimustega on nagu iga-aastane loterii, kus kaotatakse alati. Kahjuks on kliimamuutus olemas ja see on näha. Ja see süveneb murettekitava kiirusega. Aga ma ei anna alla, mõtlen alati: „Järgmisel aastal teen ma selle tasa!”