Varem mõtlesin andmisest nii, et kui me oleme noored, vajame me toetust, täiskasvanuna toetame me iseennast, ja kui me oleme küpsed ja saavutame küpsuse, siis võib-olla saavad teised seda, mis meil on.

Aga õnneks olen õppinud, kui rumal see on.

Ma olen Dora. Bioloogina töötan ma Saksamaal Münchenis asuvas meditsiinidiagnostika seadmeid tootvas ettevõttes, mis on integreeritud maailma ühe suurima printeritootja juurde, laborijuhina. Kuna tegemist on rahvusvahelise ettevõttega, on mul palju eri rahvusest kolleege. Mõned on põgenikud Ukraina sõjast ja teised Islandilt, ühelt maailma kõige turvalisemalt saarelt. Neil kõigil on põhjust anda. Mõned teavad, mida tähendab ilmajäämine, teised on tänu oma riigi tugevale majandusele õppinud heategevust juba väikesest peale.

Nad õpetasid mulle, mis tunne on anda.

Ühel aastal, vahetult enne jõule, läksime koos mõne kolleegiga välja jagama toitu abivajajatele. Mõtlesin, et aidata, anda natuke oleks hea. Aga ma ei osanud oodata, kui palju ma saan. Mida ma seal nägin, inimesed, kes olid teineteisele võõrad, tundsid end üksteisele lähemal, masendunud näod helendasid ja kanal avanes inimeste vahel, kes teistes oludes ei oleks kunagi omavahel rääkinud. Kohale asus kummaline õnn. See oli maagiline. Seda, mis seal juhtus, ei saanud unustada. See oli saatuslik. Kindlasti minu jaoks ja kes teab, kui paljude teiste kohalviibijate jaoks.

Kui me lõpetasime ja ma suundusin koju, tundsin valusat tühjust ja soovisin, et ei oleks juba hilisõhtu ja toidu jagamine võtaks veel kauem aega.

Seega otsustasin, et ma ei taha enam midagi teha. Ma tahan aidata teisi igal pool. Kuid ma ei saa ega taha valida, kes abi saab. Maailmas on liiga palju puudust ja liiga palju majanduslikku ebavõrdsust.

Kuna ma ei ole kunagi osanud väikselt mõelda, otsustasin hakata piloodiks, kes toimetab abi sinna, kus seda vajatakse.

Ma tahan teha midagi maailma heaks, et muuta see veidi paremaks, olla veidi armastavam, olla kanaliks armastusele, mis voolab maailmas, mida ei saa kunagi piisavalt olla.

Minu eesmärk on luua sihtasutus, mis toimetab abipakke kaubalennukiga kõikjale maailmas.

Selleks pean ma omandama piloodiloa. Pakettide transportimiseks on mul vaja mitme mootoriga lennukit. Piloodiluba maksab umbes 4 miljonit forintit (10 000 eurot) ja selle omandamine võtab aega 1,5-2 aastat. Õppetöö on tõsine, mistõttu olen vähendanud oma töötunde, mis tähendab minu palga vähenemist ja reservide ammendumist. Seetõttu vajan ma toetust. Minu olemasolev reserv katab minu kulud 2 aastat poole kohaga.

Sooviksin saada toetust piloodikoolituse tasu eest.

Minu unistus on, et pärast Punast Risti tunneb maailm veel ühte sümbolit, mis on alati abiks. Sihtasutuse sümboliks saab olema valge liblikas, sest see on liblikaefekt. Üks väike hea kavatsus võib avaldada tohutut mõju teiste inimeste elule poolel maal. Liblikas lehvitas oma tiibu Münchenis toimunud toidujaotusel ja kes teab, kui kaugele selle mõju ulatub...

Tänan teid väga kogu teie abi eest ja soovin teile sama suurt õnne, mis mul oli toidu jagamisel. Soovin, et ühel päeval saaksin olla teile abiks.