Varem kujutasin annetamist nii, et noorena vajame ise toetust, täiskasvanuna toetame iseennast ja küpsena, elus edasi jõudnud, jääb ehk ka teistele midagi sellest, mis meil on.

Aga õnneks olen õppinud, et see on suur rumalus.

Minu nimi on Dóra. Olen bioloog ja laborijuht Münchenis asuvas ettevõttes, mis arendab meditsiinilisi diagnostikaseadmeid ja on integreeritud ühe maailma suurima printeritootja koosseisu. Kuna tegemist on rahvusvahelise ettevõttega, on mul palju erineva rahvusest kolleege. On neid, kes on põgenenud sõja eest Ukrainast, ja neid, kes on saabunud maailma ühelt turvalisemalt saarelt, Islandilt. Kõigil neil on oma põhjus annetada. Üks neist teab, mis on puudus, teistele on aga tänu oma riigi tugevale majandusele juba väiksest peale õpetatud heategevust.

Nendelt õppisin ma, kui hea tunne on anda.

Kord, veidi enne jõule, läksime mõne kolleegiga toitu jagama abivajajatele. Arvasin, et aitamine ja natuke andmine teeb head. Aga ma ei oodanud, kui palju ma ise saan. See, mida ma seal nägin, oli see, et üksteisele võõrad inimesed tundsid end üksteisele lähemale, masendunud inimeste näod heledasid ja avanes mingi kanal nende vahel, kes muudel asjaoludel poleks kunagi üksteisega rääkinud. Kohale laskus mingi eriline õnn. See oli maagiline. Seda, mis seal juhtus, ei saa unustada. See oli saatust muutev. Minu jaoks kindlasti ja kes teab, kui paljude seal viibijate jaoks veel.

Kui olime lõpetanud ja ma koju suundusin, tundsin valusat tühjust ja soovisin, et oleks alles hilisõhtu ja toidu jagamine kestaks veel edasi.

Nii otsustasingi, et ma ei taha millegi muuga tegeleda. Ma tahan aidata teisi kõikjal. Kuid ma ei oska ega taha valida, kes abi saab. Maailmas on liiga palju puudust ja liiga suur majanduslik ebavõrdsus.

Kuna ma pole kunagi osanud väikestel mõõtmetel mõelda, otsustasin ma saada piloodiks, kes veab abipakke sinna, kus neid vajatakse.

Ma tahan maailma heaks midagi teha, et see oleks veidi parem paik, et seal oleks veidi rohkem armastust, et ma saaksin olla kanaliks maailmas voolavale armastusele, millest ei saa kunagi piisavalt anda.

Minu eesmärk on luua sihtasutus, mis toimetab kaubalennukiga abipakke kõikjale maailmas.

Selleks pean ma omandama piloodilitsentsi. Pakkide transportimiseks on vaja mitme mootoriga lennukit. Piloodilitsents maksab umbes 4 miljonit forintit (10 000 €) ja selle omandamine võib võtta aega 1,5–2 aastat. Õppekava on raske, seetõttu vähendasin oma tööaega, mis tähendab palga vähenemist ja säästude kulutamist. Seetõttu vajan toetust. Minu olemasolevad säästud katavad kulud 2 aastaks, kui töötan poole kohaga.

Sooviksin saada toetust piloodikoolituse tasu katteks.

Minu unistus on, et pärast Punast Risti tunneks maailm veel üht sümbolit, mis tähistab alati abi. Sihtasutuse sümboliks saab valge liblikas, liblika mõju tõttu. Üksainus väike hea tahe võib avaldada tohutut mõju teiste inimeste elule maailma teisel poolel. Liblikas lehvitas tiibu ühel Müncheni toiduabi jagamisel ja kes teab, kui kaugele selle mõju ulatub...

Ma tänan südamest kõiki abi eest ja soovin, et ka sina saaksid osa sellest õnnest, mida mina toidu jagamisel kogesin. Soovin, et ma saaksin kunagi olla sinu abiks.