Minu lugu ei ole ainulaadne. Aga see on sügavalt inimlik. Ma võitlen.

Ma olen palju üle elanud, kuid see koorem, mida ma kannan, on olnud minuga iga päev aastaid. Mitte nähtavalt. Mitte karjudes.

See on talumatu.

Kõik algas vanast laenust. Töötuse tagajärjel lõpetati leping, see läks inkassosse ja ma maksin, mida sain kokkulepitud korras maksta. Maksin, ja võlg ikka kasvas. Esialgne võlg 3 miljonit HUF (umbes 7500Euro) on nüüd 8 miljonit HUF (umbes 20.000Euro).

Nüüd lõpuks on mul võimalus:

Kui ma suudan ülejäänud põhisumma kokku saada, loobutakse intressidest.

See võiks olla punkt, kus minevik lõpeb ja me saame uuesti alustada.

Ma võiksin juba osa sellest kokku saada.

Ülejäänud osas palun ma nüüd abi - mitte luksust, mitte soovi, vaid selgust, õhku, rahu.

See koorem ei tõmba enam lihtsalt mu mõtteid alla. Viimasel ajal teeb see mind füüsiliselt haigeks. Olen sageli nõrk, palavikuline. Ja ma tean, mis seda põhjustab: see lämmatav lootusetus, mida ma ei taha lasta võita.

Ma ei suuda tulevikku vaadata, kui see võlg on siin. Ükski pank ei räägi minuga. Ma ei saa süsteemist isegi paarisaja tuhande forintiga arvestada.

Ma kardan, mis juhtuks, kui midagi juhtuks. Kui ma kaotan oma ema või midagi läheb äkki halvasti - isegi see, mida mu pere on vere ja higiga üles ehitanud, võib kaduda.

See ei ole ainult raha. See on minu elu võti.

Kui te olete kunagi olnud sellises olukorras, siis teate, mis tunne see on, kui te ei küsi enam raha - te küsite õhku.

Kui sa tunned, et saad aidata, siis tea seda: sa ei kustuta lihtsalt võlga - sa aitad inimesel ellu jääda.

Tänan teid lugemise eest. Iga abi võib olla minu jaoks uus päev. Päev, mis ei alga koormaga.