Kallid sõbrad ja lahked inimesed,

Minu nimi on Zvonimir. Olen pärit Horvaatiast ja pöördun abi saamiseks hetkel, mil mul ei ole muud valikut.

1991. aastal puhkes minu kodumaal julm sõda. Olin tsiviilisikutena kaasatud kohustusliku ajateenistuse raames, aidates meie kaitsepüüdeid igal võimalikul viisil. Märtsis 1992 sain raske haavata põlve. Mul tekkis osteomüeliit ja sepsis ning mu elu rippus kuude kaupa niidi küljes. Olin peaaegu neli kuud kerges koomas koos pideva kõrge palavikuga. Tänu oskuslikele arstidele ja Jumala halastusele jäin ellu.

Kuid tee taastumiseni oli pikk ja valus. Aastate jooksul tehti mulle mitu tõsist operatsiooni ja lõpuks paigaldati mulle põlveliigese protees. Kuna ma ei saanud enam töötada, sain töövõimetuspensioni - mis on äärmiselt madal ja millest ei piisa elamiseks.

Hiljem pidin läbima veel ühe põlveliigese operatsiooni, kui esimene implantaat kulus ära. See operatsioon oli palju keerulisem, veelgi rohkem metalli ja raskem taastumine. Kõndimine on nüüd väga raske. Järgmise aasta või kahe jooksul on oodata järjekordset operatsiooni ja minu üldine tervis on tõsiselt halvenenud.

Ma ei oleks kunagi arvanud, et satun olukorda, kus pean niimoodi abi paluma. Neid sõnu ei ole kerge kirjutada, kuid tõsi on see, et minu sissetulek on liiga väike ja põhilised elamiskulud (toit, üür, arved) on rohkem, kui ma suudan kanda. Riik ei paku sõja tsiviilohvritele piisavat toetust ja ma tunnen, et mind on unustatud.

Ma ei palu palju. Isegi väike igakuine annetus, kui see on võimalik, muudaks minu elu tõesti oluliseks. Kõik, mis te annate, aitab mul katta ravimeid, toitu ja elektrit. Ma tänan teid südamest, et te üldse minu lugu lugesite.

Jumal õnnistagu teid.

Tänulikkusega,

Zvonimir