Head päeva kõigile! Ma pole kunagi kelleltki mingit abi palunud, seega pole mul praegu lihtne oma juttu alustada.Võib-olla on kõige lihtsam, kui ma oma loo kirja panen. Luban, et püüan olla võimalikult lühike. Peaaegu 30 aastat üürikorteris elades ostsin 2006. aastal CHF-laenuga maja. Kahjuks tõusid laenumaksed aga nii kiiresti, et pidin töötama juba kolmes kohas, et neid maksta suudaks.Ma ei hoolitsenud enda eest ja haiguse tõttu sattusin 2007. aasta novembris haiglasse... 10 päeva pärast tulin välja ja otsustasin kohe, et müün maja maha. Mul oli õnn, et ma ei võtnud laenu maja ostmiseks (sest ükski pank ei andnud selleks laenu), vaid saime ühe tuttava kinnisvara eest 4,2 miljonit.Aga seda tuli mul ikkagi maksta, sest ma ei oleks kunagi tema headust ära kasutanud ja see oli minu võlg. 2008. aasta varakevadel müüsin kinnisvara maha ja maksin kogu summa oma võla katteks, kuid kahjuks sellest ei piisanud.Ma kolisin tagasi Budapesti, üürisin seal pisikese korteri ja maksin laenumakseid veel 2014. aastani. Tol ajal töötasin mitmes kohas, kuigi mind ei tahtnud keegi tööle registreerida.Siis, 2015. aastal, võttis suurim kodumaine pank mind halastavalt vastu ja sain 1,2 miljonit laenu isikliku laenuna. Muidugi oli see juba siis väike summa, aga vähemalt sain midagi. Sellest suutsin mingi ime läbi osta Tokodi lähedal 16 ruutmeetri suuruse puumajaga kinnisvara, mis oli kinnistusametis registreeritud põllumajandusmaast välja arvatud alana.See tähendab, et seal ei olnud võimalik alaliselt elada. Sellest hoolimata elasin seal kaks aastat, tõsi, ma lasin ise elektri sisse tõmmata ja muutsin selle elamiskõlblikuks, aga sel ajal oli see kõik, mis mul oli, ja ma olin sellega rahul. See oli küll veidi nomaadlik eluviis, kuid see ei olnud mulle võõras. Ma olin juba palju raskemaid olukordi üle elanud...Ma armastasin seda väikest puumaja ja kui oleks olnud kasvõi pisutki võimalust, et seda kunagi tunnustataks korraliku elamuna või vähemalt ehituskrundina, siis ma poleks seda kunagi maha müünud.Kuid kahjuks ei saanud ma selles vormis sinna jääda. Niisiis otsisin taas üles oma lemmikpanga ja nad pakkusid mulle lahkelt 3 miljoni suurust isiklikku laenu. Õnnestus mul puumaja väga hea hinnaga maha müüa, nii et koos laenuga jäi mulle puhtalt 4,2 miljonit, millest pidin endale maja leidma.Leidsin kohutavas seisukorras kinnisvaraobjekte. Kogu asi oli jube, peaaegu lootusetu. Sest 150–200 km kaugusel asusid lagunenud, aiaeta majad 3,5 miljoni eest, majadel olid tohutud praod jne...Siis 2018. aasta augustis leidsin praeguse maja. See oli samuti kohutavas seisukorras, kuid ma ei saanud ostu enam edasi lükata, sest lepingu kohaselt pidin puumaja septembris üle andma.Selle eeliseks oli aga see, et raudteejaam on lähedal ja Budapest on vaid 86 km kaugusel. See on minu jaoks oluline aspekt, sest töötan praegu ja olen alati töötanud Budapestis. Peaaegu kaheksa aasta jooksul õnnestus mul see elamiskõlblikuks muuta, sisustus on nüüd vastuvõetavas seisukorras, kuid see neelas kohutavalt palju raha.Kõik aknad ja uksed tuli välja vahetada, põrandad igas ruumis betoneerida ja seejärel katta. Vannituba ja köök tuli sisse ehitada. Kanalisatsioon paigaldada ja seejärel seinad kipsplaadiga katta, sest need olid sõna otseses mõttes inetud.Muidugi pole ka kipsplaadiga katmine lihtne, kuna saviseinale ei saa seda lihtsalt kleepida, sest see sulgeb täielikult savi ventilatsiooni ja õhutuse, seetõttu tuleb esmalt seinale kinnitada puitlatid ja alles siis saab kipsplaadi kruvidega kinnitada.Aias, st kinnistul, ei saanud ma enam midagi arendada, sest selleks ei jäänud kunagi raha. Mida ma raha ilma teha suutsin, selle ma tegingi, nagu näiteks vanade viinapuuistanduste väljajuurimine, põõsaste ja puukeste väljakaevamine jne... Suurt väravat mul kahjuks pole, sest kui ma ka selle teostaksin, tuleks ka aed uuesti üles ehitada, mis oleks veel üks varandus.Palju olulisem on katusekonstruktsioon. Katusekonstruktsioonist ma ei saa üldse aru ega julge seda puudutadagi. Mõnes kohas on see juba peaaegu sisse langenud, aga kahjuks ei saa ma enam laenu võtta ega julge seda teha. Praegu on minu igakuine laenumakse 230 tuhat, ja seda pean veel 84 kuud maksma.Pank ei anna enam laenu, sest minu netopalk ei ulatu 500 tuhandeni. Aga isegi kui annaks, ei saaks ma miljoniga kuskile, sest see katus vajab täielikku vahetust ja see on kindlasti 5 miljoni suurune kulu. Mõtlesin ka müümisele, aga just katuse seisukorra tõttu hindaksid nad seda väga madalaks...Ja ka välisviimistluse tõttu, sest see on samuti inetu. Olen sellega juba palju tööd teinud ja ei taha seda sentide eest maha müüa. Olen 58-aastane ja teen palju asju, aga seda ma enam uuesti ette ei võtaks, sest see oli kohutavalt raske ja piinarikas.Tulin koju pärast 24-tunnist valvekorda ja hakkasin 30-kraadises kuumuses kartongi kokku panema... see oli tappev töö. Tegin selle valmis 3 aastat tagasi. Muidugi on kõigil oma mured ja probleemid, seda ma tean hästi, sest töötan just sellises keskkonnas. Inimestega, kellel pole võimalust ega lootust elamiskõlblikule tulevikule.Aga seda ma pigem ei täpsusta, sest see on pikk ja väga keeruline lugu. Mina ise alustasin oma eluteed suure algustähega nii, et „-Mine kuhu tahad! Kui sa maha kukud, ei taha ma sellest midagi teada.“ See juhtus 1984. aasta märtsis. Siis läksin ma tollal veel olemas olnud Barta puszta raudteejaama ja astusin saabuvale rongile, mis viis mind Budapesti.Ma ei läinud kupee sisse, vaid istusin väljas perroonil – tollastes vagunites olid veel istmed – ja äkki, pärast Ceglédi, saabus piletikontrollija. Ta küsis piletit ja ma ütlesin, et mul pole seda, vaatasin talle otsa, mu nägu oli purunenud nina tõttu verine, ta viipas käega ja jättis mind sinna.Kui rong jõudis Nyugati jaama, läksid kõik maha, mina aga istusin seal ja mõtlesin, mida nüüd teha. Siis kogusin end kokku ja panin mõtted korda. Tõused püsti, otsid tualeti ja pesed nägu. See on esimene asi. Nii ma tegingi.Siis tuli mulle kohutav nälg peale, meenus, et inimesed jätavad rongis õllepudeleid maha, nii et ootasin saabuvat rongi ja kui kõik maha astusid, jooksin ma selle läbi veel enne koristajaid ja kogusin kokku umbes kakskümmend pudelit, vaevu suutsin neid kanda.Seejärel küsisin inimestelt, kus ma neid tagasi vahetada saaksin, sest ma ei tundnud selles suures patuses linnas midagi. Kõik ütlesid, et Skála kaubamajas, nii et ma läksin sinna ja sain kohe 42 forintit.42 forintit, saate aru??? Hiiglaslik summa! See oli mulle tol hetkel terve varandus. 2,80 forintit maksis pool liitrit piima, 3 forintit 50-grammine või ja 2 forintit veerandkilo leiba – valmis pidusöök! Aga kus ma seda söön? Leidsin kiirrongi, mis läks alles päris kaua aja pärast, ja sõin seal oma õhtusöögi ära.Ma mõistsin, et see toimib ja et ma saan seda ka tulevikus teha. Jäin siis lääneossa ja kogusin pudeleid, nii oli mul mida süüa, ja sain endale ka telefoni ja reklaamlehti... sest internetti ja nutitelefoni ja muud sellist ju ei olnud...:Öösiti magasin ma kiir rongides, mis ei sõitnud, kuigi politseinikud peksid mind vahel kumminuudiga, sest koristajad vihkasid mind väga, et ma korjasin nende eest rongidest tühje pudeleid kokku, mistõttu nad andsid mind tihti politseile üles, et ma magan X vagunis.Aga sel juhul läksin teise rongi. Samal ajal otsisin päevasel ajal esmalt tööd ja töökohta. Kuskilt ei võetud mind tööle. Ma ei saanud aru, miks mind isegi kõige raskema töö jaoks tööle ei võetud. Olin üsna rumal. Mind ei võetud tööle, sest ma polnud veel 16-aastane. Umbes kümnenda tagasilükkamise järel sain ma lõpuks aru.Olin just tulnud Põhja sõidukiremontist tagasi Orczy väljaku poole, jalgsi – sest ma käisin kõikjal jalgsi, ühest küljest sellepärast, et mul polnud enam raha piletite jaoks, teisest küljest sellepärast, et tahtsin Budapestit tundma õppida –, kui ma nägin suurt tehast nimega Ganz Mávag. Ma otsustasin sinna sisse minna, mis iganes ka juhtub.Mis tahes töö, ma teen kõike, peaasi, et oleks. Aga jälle sama lugu, ma pole isegi veel 16 jne... Siis haaras mind seal sees sügavalt kibedus, seda tunnet ei oska ma sõnadega kirjeldada.Ma ei nutnud, olin harjunud, et seda ei tohi teha, sest milline mees see on, kes nutab? Aga ma olin sügavalt masenduses ja hakkasin asja paluma. Lubasin kõike, võtsin endale mis tahes ülesande, isegi ütlesin, et võin saada poole väiksemat palka kui teised, peaasi, et mind tööle võetaks. Küsiti, kus ma elan, ja ma vastasin, et Nyugati juures :) Aga muidugi oli mu isikutunnistuses kirjas aadress Barta puszta... ja see on tõepoolest 130 km kaugusel. Ma mõtlesin välja, et olen alles paar päeva Budapestis olnud jne...Mis lõppude lõpuks oli ka tõsi. Aga ma ei saanud öelda, et elan Nyugati juures :) Oluline on see, et osakonnajuhataja, kes oli lõpmatult empaatiline inimene, halastas minu peale ja võttis mind tööle laotöötajana.See oli minu jaoks tol hetkel juba tipphetk. Ta ütles, et millal ma järgmisel päeval tervisekontrollile peaksin minema jne... aga mina polnud mõttes enam seal. Ma olin nii rõõmus, et kostitasin end sel päeval erilise õhtusöögiga.Kogusin veel klaase ja ostsin 200 grammi vorsti tavapärase piima, võiga ja leiva kõrvale. Ma ei pannud isegi pahaks, kui politseinik mulle paar korda kumminuudiga vastu pead lõi... see ei huvitanud mind. Mul oli töö ja see tähendas tol hetkel elu! Noh, tööle asumine polnud ka lihtne.Olin harimatu ja harjunud, et talupojamaal tuleb igast ülesandest maksimum välja võtta. Läksin suurde tehasse, tutvusin rühmaga, mis koos minuga koosnes seitsmest inimesest, ja rühma juht ütles: „Istu maha, Laci, söö rahulikult hommikusööki.“ Tundsin end väga halvasti, häbenesin isegi oma olemasolu...Ma ei söö hommikusööki. Seda ma ütlesin ja küsisin, mida siin tegema peab? Rühma juht saatis mind laoruumi lõppu ja näitas üksikasjalikult, kuidas materjali arvestada, kirjutada sellele paberile materjali nimi, koodnumber jne, kogus ja kuupäev. Hea, mõtlesin ma. Asusin kohe tööle.Laos oli 12 riiulirida ja kell 11.40 olin ma kolm rida läbi teinud. Rühma juht oli laokontoris ja kooskõlastas kartonge laotöötajaga, seetõttu ei näinud ta, kuidas mul läheb. Kell 11.40 tuli töö katkestada, sest oli aeg lõunale minna, ja siis karjus ta mulle peale. „„Mida sa tegid, Laci???“ – küsis ta... Mina seisin lihtsalt seal ja tundsin häbi, sest olin kindlasti midagi ära rikkunud... „Sa tegid ära poole kuu töö? See ei tohi nii olla! Kuidas me siin kaks kuud vastu peame, kui juba esimese kahe päeva jooksul on peaaegu pool tööst valmis?“ Seejärel selgitas ta, et ma võtan ühe kasti ja siis puhkan....või lähen Cantinisse või jalutan... Nüüd ma juba teadsin, et siin on teistsugune tööeetika :) Aga ma kohandasin end kohe, sest kartsin, et mind saadetakse minema. Niisiis oli mul sel hetkel juba töö, aga elamispind tuli veel leida. Ühegi forinti taskus polnud mul eriti suurt võimalust kusagilt üürikorterit leida.Olin juba 23 päeva „elanud” Lääne raudteejaamas ja nii raudteelased kui ka politseinikud vaatasid mind üha teravamalt, seega hakkas olukord pingeliseks muutuma ja ma pidin kiiresti midagi leidma.Leidsin ühelt postilt kuulutuse, kus otsiti üürikaaslast ühte tuppa hinnaga 870 forintit kuus. See oleks mulle suurepärane. Helistasin numbrile ja läksin Óbudasse, aga sinna enam jalgsi, vaid bussiga nr 60 :) Mind võttis vastu üsna vana abielupaar, härra näitas mulle tuba, mis asus eraldi väikeses kõrvalhoones. Seal oli kaks voodit, üks laud, kaks tooli ja üks ahi. Ütlesin, et see on minu jaoks täiuslik. Oli juba kuu lõpp, sain palka alles umbes kümne päeva pärast. Aga mõtlesin, et pole viga, seni elan lihtsalt Nyugatiban.Lepisime kokku, et tulen järgmise kuu 10. päeval, sest siis saan juba maksta, ja nemad küsisid, kus ma praegu elan. Ma vastasin, et Nyugatiban. Olin just nendega hüvasti jätmas, kui proua sosistas midagi härra kõrva. Olin ehk viisteist meetrit eemal ja sisimas olin õnnelik...väga õnnelik, sest mul on kus magada jne... Siis kuulsin, et härra hüüab: „Noormees, tulge tagasi!” Jõudsin kohale minutiga, sest arvasin, et nad olid meelt muutnud. Lõpuks olidki nad meelt muutnud, kuid teisiti, kui ma arvasin. Ta ütles: „Ma arutasin seda oma naisega ja me otsustasime, et kolige juba täna sisse, kui see teile sobib, ja tasu maksate siis, kui palka saate.“ Ma tõesti ei tohtinud nutta, sest see oli alati keelatud, aga siis täitusid mu silmad pisaratega, ma ei osanud midagi öelda...Pisar voolas mööda mu nägu, onu märkas seda, pani käe mu õlale ja ütles vaid: „Tule.” Ma teadsin, et sel õhtul ma enam ei söö, sest arvasin, et kui ma tagasi Nyugatisse jõuan, siis kogun klaase.Aga keda see huvitas? Lapsena olin ma ka palju näljas olnud, see polnud nii suur probleem. Joogin palju vett ja ikka veel ei suutnud ma toimunut hästi mõista. Ja sellest, kui head inimesed nad olid, on mul veel üks lugu. 1984. aasta jõulud. Minu kuupalk oli 2800 forintit.See on tõesti väga vähe, aga ma jaotasin selle ära. Maksin üüri, kui vajasin riideid või kingi, siis ostsin need, ja ülejäänu jaotasin päevade kaupa. Muidugi juhtus, et ma ei suutnud vastu panna näiteks ühele koogile... st ma sõin ära järgmise päeva raha. Noh, siis ma ühe päeva ei söönud ja olin jälle korras.Kõige raskemad olid puhkepäevad. Siis oli mul alati ainult söömine mõttes, sest mul polnud millegagi oma mõtteid hõivata. Jõulud olid minu jaoks kohutavad. Kõik mu töökaaslased rääkisid, kellele milliseid kingitusi ja milliseid roogi nad plaanisid jne...Ma vihkasin isegi seda kuulata. 23. detsembril 1984 läksin Batthyányi väljaku suurde kaubamajja ja ostsin iga päeva jaoks ühe konservtoidu. Ma võisin endale seda luksust lubada, sest oma väga hea töö tunnustamiseks sain 100-funtise preemia.Nii et iga pühadepäeva jaoks oli üks konserv lisaks tavalisele piimale, võile ja leivale. Jõululaupäeva õhtul lamasin voodis ja meenutasin möödunud jõulude õudusi, mis talus juhtusid... ja siis kostis vaikne koputus...Siis hüüdis keegi: „Kas Laci on kodus?” Avasin ukse ja minu ees seisis onu, käes salvrätikuga kaetud taldrik...Ta tõi mulle kaks viilu praetud liha kartulipüreega... ja veel vabandas ta, et nad praevad õlis, mitte rasvas... Ma suutsin vaid välja pressida, et tänan väga. Ta soovis head isu ja mõnusat jõulupüha ning läks minema. Ma olin jälle täiesti šokeeritud...aga nälg on suur isand. Sõin kogu asja hetkega ära. Võiksin veel pikalt kirjutada, aga ma ei tea, kas see kedagi üldse huvitab või mitte. Seetõttu hüvasti ja tänan juba ette teie abi eest, aga kui lugesite mu kirjutise läbi vaid puhtast huvist, siis tänan ka selle eest südamest!