Tere, minu nimi on Paulina, olen 29-aastane ja minu suurim aare on minu 3-aastane poeg Adam. Kirjutan teile, et paluda teilt abi selles raskes olukorras, mida ma praegu läbi elan.

Minu probleemid algasid siis, kui naasin Poolasse ja jäin rasedaks. Rasketel aegadel, kui ma toetust kõige rohkem vajasin, pööras mu perekond mulle selja ja mu abikaasa hakkas mind toetamise asemel elama hävitavat eluviisi. Tema vägivald, reetmised ja vargused viisid mind äärmuslikku meeleheitesse. Arvestades seda, mis meie kodus toimus, tegin raske otsuse lahkuda, et tagada Adamile turvaline ja rahulik elu.

Kuigi töötan täistööajaga, ei piisa mu sissetulekust üüri, Adami lasteaia ja aja jooksul kogunenud võlgade tasumiseks. Elan pidevas stressis, kannatan sageli nälga ja mu ainsaks eesmärgiks on saanud luua oma pojale parem tulevik.

Abi otsides teatasin juhtumist politseile, kuid menetlus lõpetati tõendite puudumise tõttu. Olin pettunud toetussüsteemis, mis ei märganud minu olukorda, kuigi ma püüdsin võidelda parema tuleviku eest enda ja Adami jaoks. Minu vaimne seisund on oluliselt halvenenud – mul diagnoositi sügav depressioon ja ärevus, mis mõjutab mu igapäevast toimetulekut. Olen end koju lukustanud, kardan inimesi, kuid tean, et pean oma lapse heaolu nimel võitlema.

Täna palun ma teilt abi. Mul on häbi paluda, kuid mul pole muud valikut. Vajan toetust, et saada majanduslikult sõltumatuks oma abikaasast, maksta ära võlad ja tagada Adamile rahulik ja turvaline elu. Iga summa, isegi kõige väiksem, on meile suureks toeks ja aitab mul võidelda parema tuleviku nimel.

Tänan teid kogu abi ja toetuse eest, mida saan. Adam on minu suurim rõõm ja elu motivatsioon ning ma teen kõik, et teda kunagi silmist kaotada.

Tänulikult,

Paulina