Aastaid kestnud terviseprobleemid, rasked tervisehäired ja stress, ja me tegime ikkagi kõvasti tööd, et elada nii hästi kui võimalik. Kahjuks ei suutnud me tänases majanduses saavutada oma eesmärki, et meil oleks oma, privaatne, tükike õnne ja rõõmu. Kodu!

Minu abikaasa (44) kolis minu (31) juurde maale, kus ta ei räägi keelt ega mõista kultuuri, tegi mind kõige õnnelikumaks inimeseks planeedil, ja siis sai 2 kuud pärast meie pulmapäeva insuldi, kaotas töö, ei saanud palka. Järgnevad hirmuäratavad päevad olid täis tõelist hirmu, kurbust, aga ka lootust, samal ajal kui me olime kinni eksistentsiaalse kriisi ringis. Covid juhtus, ei tööd, ühe palga pealt ülalpidamine, sealhulgas minu vanemate ülalpidamine, palju võlgu, ei mingit väljapääsu. Sellest ajast peale on olnud võitlus.

Kuni tänaseni ei suuda me kindlalt oma 2 jalal seista. Öeldakse, et sa ei ole nõrk, kui palud abi, nii et mõtlesime, et proovime seda.

Me pöördume üksteise poole armastuse ja toetuse saamiseks, kuid tahaksime ehitada midagi, mida saame koos kasvatada ja elada oma unistust.

Täname teid juba ette!