Minu nimi on Florin Dimofte ja ma olen ühe kauni 7-aastase tüdruku isa. Tema on põhjus, miks ma ei anna alla, isegi kui elu on mind rohkem kordi põlvili surunud, kui ma suudan kokku lugeda.

Ma elan 1. tüüpi diabeedi, neuropaatia, retinopaatia ja hüpertensiooniga ning olen üle elanud mitu insulti. Lisaks sellele võitlen ma iga päev ärevuse ja depressiooniga.

Need ei ole lihtsalt meditsiinilised terminid – need on minu igapäevane reaalsus.

On päevi, mil ma vaevu toime tulen. Öid, mil ma ei saa magada. Ja hetki, mil mu tütar vaatab mind, soovides endale „seda isa, kes ma kunagi olin“... ja mul pole sõnu, millega teda lohutada.

Praegu elan ma invaliidsuspensionist, mis on umbes 260 eurot kuus (1281 RON). See katab vaevu põhivajadused – see pole elu, vaid lihtsalt ellujäämine.

Aga ma ei taha alla anda. Ma ei taha igavesti abist sõltuda. Ma tahan töötada. Ma tahan jälle oma jalul seista.

📌 Minu unistus on alustada väikest suitsutus- ja grill-kiirtoidurestorani.

See ei ole lihtsalt unistus – see on minu tervislikku seisundit arvestades ainus realistlik viis, kuidas ma saan oma tempos töötada.

Ma ei palu kerget väljapääsu.

Ma palun võimalust.

Ma tahan vaadata oma tütrele silma ja öelda:

„Sinu isa ei andnud alla.“

• Suitsutusseadmete ehitamine või ostmine
• Väikeettevõtte alustamine
• Iseseisvuse ja stabiilsuse saavutamine

Ma ei palu halastust.

Ma palun võimalust oma elu uuesti üles ehitada.

Kui sa saad aidata, tänan sind südamest.

Kui te ei saa, palun kaaluge minu loo jagamist.

Võib-olla jõuab see kellegi kõrvu, kes suudab muuta ühe isa... ja tema lapse tuleviku.

🙏