Viimati laulsin ma oma riigi hümni 11. juulil 2021 toimunud meeleavalduse ajal. Kõik Kuuba elanikud laulsid hümni sel päeval, täis väljenduseta tunnet. Siis tulid kadumised ja vaikus üle kogu saare. Pärast seda ei ole hümni enam samamoodi laulnud.

Minu nimi on Frank D. Blanco. Olen Kuuba sõltumatu filmitegija ja kirjanik ning pärast oma vanaisa surma selle aasta veebruaris töötan välja dokumentaalfilmi tema eluloo kohta, selle põlvkonna unistuse kohta, kuhu ta kuulus (see, kelle ülesanne oli sotsialistliku revolutsiooni ülesehitamine), ja selle kohta, kuidas minu aeg võtab üle selle unistuse pärandi, mis on purunenud.

Minu vanaisa oli peamine hääl mikrofoni juures, kui tehti minu riigi hümni ametlik salvestus. Ta rääkis alati, kuidas teda paluti seista keskel, natuke rohkem kõigi ees, ja laulda nagu oleks ta lahingus. Kuigi ta oli käinud 1977. aastal Angolas sõjas, ei olnud ta kunagi otseselt lahingutegevuses osalenud. Kuuba hümni salvestamiseks pani ta kogu oma kujutlusvõime ja tahtejõu mängu. Teda saatis sellise armastuse jõud, mida tõenäoliselt ei saa ei mina ega keegi minu põlvkonnast enam kunagi kogeda.

Lugedes oma vanaisa kirju ja vaadates perefotosid, avastasin, et tema elu taga oli tõesti mingi ime: midagi, mis täitis teda usu ja kirega, mis ilmnes talle unenäos, kui ta oli sõjas Angolas. Oma elu viimastel aastatel viitas mu vanaisa pidevalt sellele. Ta nimetas seda oma kaitseingliks. Samal ajal, selles eluetapis, pühendas ta oma jõupingutused paljude pabertähtede väljalõikamisele, mida ta kogus, kuni täitis mitme kilogrammi suuruse koti. Tema sõnul tegi ta seda Parkinsoni tõve vastu võitlemiseks. Seistes silmitsi pildiga, kuidas ta tähti välja lõikab, tundsin esimest korda elus soovi filmida. Nüüd, pärast tema surma, olen võtnud eesmärgiks teha film, kasutades neid esimesi kaameraga tehtud pilte.

Sel aastal valiti minu filmiprojekt välja Donostias/San Sebastiánis asuva Elías Querejeta Zine Eskola (EQZE) filmiloome magistriõppesse. See on üks maailma tuntumaid filmikoole.

Nii oma suurepärase õpetamise kui ka programmi tõttu, mis keskendub eksperimenteerimisele, arhiveerimisele ja alternatiivsetele loo jutustamise viisidele, on EQZE mulle alati tundunud ideaalne kool, et koolitada end dokumentaalfilmi tegijaks ja arendada välja struktuur, mida ma kasutan oma filmi jutustamiseks.

Kuubal ei ole mul enam võimalust sellist õppetööd õppida. Mul on diplom televisiooniproduktsiooni ja NNA erialal Escuela Internacional de Cine y Televisión (EICTV), ja see tähendab muu hulgas, et ma ei saa enam õppida dokumentaalfilmi oma riigi ainsas filmikoolis. Minu jaoks on suurepärane võimalus saada sel aastal valitud EQZE loomemagistriõppesse. Kandidaate on alati palju ja valituks osutumine ei ole lihtne.

Hetkel olen juba 20% õppemaksust tasunud oma panusega oma koha broneerimiseks, mis on võrdne 940,00 euroga. Arvestades Kuuba olusid, oli seda raha väga raske kokku saada; seepärast algatan selle ühisrahastuse eesmärgiga koguda 7500,00 eurot, mida mul on vaja ülejäänud õppemaksu, lennupiletite ja esimeste kuude ülalpidamise katmiseks, kuni saan tööloa. Kõik, kes soovivad panustada crowfundingusse, ilmuvad filmi lõpliku versiooni, mille esialgne pealkiri on "El Blanco de la Estrella", krediteerimisse. Sellest crowfundingust kogutud raha kasutatakse järgmiselt:

- Õppemaks

- 3760,00 eurot

- Lennupiletid

- 640,00 eurot

- Kolme kuu üüri maksmine + tagatisraha

- 400.00 x 3 kuud + 700.00 = 1900.00 eurot

- Hooldus

- 400.00 x 3 kuud = 1200.00 eurot

Siiani on filmi valmimisel toetanud ja nõustanud Paz Encina Silencio Lab'i veebipõhise töötoa Compañero del Viento kaudu, kus 18 nädala jooksul olen välja töötanud filmi struktuuri ja stsenaariumi, samuti täitnud mind viidete ja ideedega, mis on aidanud mul mõista lähenemisviisi, millega ma tahan jätkata.

Bibata Uribe, kes on alates 2009. aastast tegelenud Ladina-Ameerika filmi edendamisega Euroopas, liitus samuti selle projektiga pärast väga erilist kohtumist EICTVs. Seal jagasime intensiivset erialast kogemust, kus vestluste, linastuste ja filmi üle mõtisklemise vahel avastasime ühise tundlikkuse. Meid ühendab soov anda ruumi mälestustele, mis seisavad vastu vaikimisele. Bibata toob oma kuraatorite ja levitamise taustaga kaasa väärtusliku vaatenurga, mis rikastab ja saadab seda projekti selle valmimise teel.

Naljakas, mõned kuud tagasi oli see projekt lihtsalt üks järjekordne idee, mis unustati sahtlisse koos perekonnafotodega. Minu õpingud EICTV-s ei olnud andnud mulle aega, mida oleksin vajanud selle uurimiseks. Nüüd, iga kord, kui ma kirjutamise ja uurimise juurde tagasi pöördun, tunnen, kuidas mu vaatenurk maailma ja kino suhtes ümber sõnastub, tunnen, et hakkan mõistma armastuse tähendust oma riigi piltides sama tugevalt, nagu mu vanaisa tundis inspiratsiooni, mis aitas tal laulda hümni. Üks sõber ütles mulle kord, et mu vanaisa saatis mind selles protsessis. Ka mina hakkan selle peale mõtlema: see film on minu viis naasta tema juurde, mõista, mis on see Suur Armastus, mis on kõige taga, isegi kui tundub, et riik sureb.