Viimati laulsin oma riigi hümni 11. juulil 2021 toimunud meeleavaldusel. Paljud meist Kuubal laulsime sel päeval hümni, täis sõnadega väljendamatuid tundeid. Siis järgnes vaikus. Midagi oli purunenud ja sellest ajast peale pole hümni enam samamoodi lauldud.

Minu nimi on Frank D. Blanco. Olen Kuuba sõltumatu filmitegija ja kirjanik ning alates oma vanaisa surmast käesoleva aasta veebruaris töötan ma dokumentaalfilmi kallal, mis käsitleb tema elulugu, tema põlvkonna unistust (selle põlvkonna, kelle ülesandeks oli ehitada üles sotsialistlik revolutsioon) ning seda, kuidas minu põlvkond võtab enda kanda selle purunenud unistuse pärandi.

Minu vanaisa oli peamine hääl mikrofoni ees, kui salvestati minu riigi hümni ametlik versioon. Ta rääkis alati, kuidas tal paluti seista keskel, veidi teistest eespool, ja laulda justkui oleks ta lahingus. Kuigi ta oli 1977. aastal Angolas sõjas käinud, ei olnud ta kunagi otseselt lahingus osalenud. Kuuba hümni salvestamisel pani ta sisse kogu oma kujutlusvõime ja tahte. Teda saatis armastuse jõud, mida tõenäoliselt ei saa mina ega keegi minu põlvkonnast enam kunagi kogeda.

Lugedes vanaisa kirju ja vaadates perefotograafiat, avastasin, et tema elu taga peitus tõepoolest mingi ime: midagi, mis täitis teda usuga ja kirega ning mis ilmutas end talle unenäos, kui ta oli Angolas sõjas. Oma elu viimastel aastatel rääkis vanaisa sellest pidevalt. Ta kutsus seda oma kaitseingliks. Samal ajal pühendas ta selles eluetapis oma jõupingutused paljude paberist tähtede välja lõikamisele, mida ta kogus kokku mitme kilose koti täitmiseks. Tema sõnul tegi ta seda Parkinsoni tõve vastu võitlemiseks. Tema tähtede välja lõikamise kinnisidee ees tundsin esimest korda elus soovi midagi filmida. Nüüd, pärast tema surma, olen võtnud endale eesmärgiks teha film, kasutades neid esimesi kaadreid, mis ma videokaameraga filmisin.

Sel aastal on minu filmiprojekt valitud Elías Querejeta Zine Eskola (EQZE) filmiloome magistriõppesse Donostias/San Sebastiánis. See on üks maailma tuntumaid filmikoolidest.

Nii suurepäraste juhendajate kui ka eksperimenteerimist, arhiivi ja alternatiivseid lugude jutustamise viise toetava õppekava tõttu on EQZE mulle alati tundunud ideaalse koolina, kus saada dokumentaalfilmi tegijaks ja arendada narratiivset struktuuri, mida kasutan oma filmi loo jutustamiseks.

Kuubas pole mul enam võimalust selliseid õpinguid jätkata. Olen lõpetanud televisiooni- ja noorteprogrammide tootmise eriala Rahvusvahelises Kino- ja Telekoolis (EICTV), mis tähendab muu hulgas seda, et ma ei saa enam õppida dokumentaalfilmi eriala oma riigi ainsas filmikoolis. Tootmise õpingute ajal õppisin ma filmi tegemiseks vajalikke vahendeid, kuid mind ei sunnitud kunagi küsima, mis on filmitegemise mõte või miks teatud kaadrit filmida. Minu jaoks on suur võimalus saada vastused nendele küsimustele EQZE filmiloome magistriõppes, kus mind toetatakse. Sel aastal esitas taotluse üle 200 kandidaadi ja minu valimine ei olnud sugugi juhuslik.

Praeguseks olen oma panusega katnud 20% õppemaksust, et oma koht broneerida, mis teeb kokku 940,00 eurot. Arvestades Kuuba olukorda, oli seda raha väga keeruline kokku saada, mistõttu käivitan selle ühisrahastuskampaania eesmärgiga koguda 7800,00 eurot, mida vajan õppemaksu, edasi-tagasi lennupileti ja õpingute ajal elamiskulude katmiseks. Kõik, kes soovivad rahastamiskampaaniaga kaasa aidata, nimetatakse filmi lõpliku versiooni lõputiitrites, mille esialgne pealkiri on „Blanco en la Estrella”.

Seni on filmi toetanud ja nõustanud Paz Encina Silencio Labi veebitöötoa Compañero del Viento kaudu, kus ma 18 nädala jooksul olen välja töötanud filmi struktuuri ja stsenaariumi ning saanud palju viiteid ja ideid, mis on aidanud mul mõista, millises suunas ma edasi liikuda tahan.

Ka Bibata Uribe, kes on alates 2009. aastast tegelenud Ladina-Ameerika kino tutvustamisega Euroopas, liitub selle projektiga tänu ühele väga erilisele kohtumisele EICTVs. Seal jagasime intensiivset professionaalset kogemust, kus vestluste, filmide linastuste ja kinoalaste mõtiskluste käigus avastasime ühise tundlikkuse. Meid ühendab soov anda ruumi mälestustele, mis ei anna järele vaikusele. Oma kuraatori- ja levitustöö kogemusega toob Bibata kaasa väärtusliku vaatenurga, mis rikastab ja saadab seda projekti teel teostumiseni.

On huvitav, et mõned kuud tagasi oli see projekt vaid üks unustatud idee sahtlis koos perefotodega. Minu õpingud EICTV-s ei olnud jätnud mulle piisavalt aega selle uurimiseks. Nüüd, iga kord, kui ma naasen kirjutamise ja uurimistöö juurde, tunnen, et mu maailma- ja kinokäsitlus muutub, tunnen, et hakkan mõistma armastuse tähendust minu kodumaa piltides sama tugevalt, kui mu vanaisa tundis inspiratsiooni, mis aitas tal hümni laulda. Ükskord ütles sõber mulle, et mu vanaisa on selles protsessis minuga kaasas. Ma hakkan ka seda mõtlema: see film on minu viis tema juurde tagasi pöörduda, et mõista, mis on see Suur Armastus, mis kõige taga peitub, kuigi tundub, et riik on suremas.