Ehitatakse turvavõrgustik üksi jäänud noortele
Ehitatakse turvavõrgustik üksi jäänud noortele
Originaal Ungari tekst tõlgitud Eesti
Originaal Ungari tekst tõlgitud Eesti
Uuendused3
-
💚 Meie väikese Kungfu Panda ja roheliste südamike lugu 💚
Ricsi on kahekümnendates noormees. Meie siin sihtasutuses kutsume teda lihtsalt: meie väike Kung Fu Panda. Mitte ainult tema kehaehituse tõttu, vaid ka sellepärast, et harva kohtab nii heasüdamlikku, vaikset ja armsat inimest.
Kuid Ricsi elu algas väga kaugelt.
Ema jättis nad maha ja isa kuritarvitas lapsi aastaid. Ricsi räägib siiani pisarates silmis, kui valus tal on, et ta ei suutnud oma õde kaitsta. Ja kui õde abi palus, ei julgenud ta tema kõrvale astuda. Ta kartis.
Isa ähvardas, et kui nad julgevad rääkida, pannakse nad riigi hoolekande alla. Ricsi nägi juba siis koolis, kuidas riigi hoolekande alla antud lapsi koheldakse. Ta nägi pilkamist, häbimärgistamist, halvustamist. Ta kartis seda kohutavalt.
Siis sai sellestki tema saatus.
Nad võeti perekonnast ära. Järgnesid lastekodud, kasuvanemad, üha uued ja uued kohad. Ja kuigi temast sai pikk ja tugev poiss, jäi ta kuidagi alati ohvriks. Ta sai palju peksa. Oli ka sellist lastekodus toimunud väärkohtlemist, mille järel algatati kriminaalmenetlus ja kuriteo toime pannud lastehooldaja sattus lõpuks trellide taha.
Ricsi jäi siiski jalule.
Kui ta 18-aastaselt – nagu nii paljud riigi hoole all olevad noored – praktiliselt abita ellu visati, püüdis ta leida midagi, millest kinni haarata. Ta kasutas elu alustamise toetust targalt, otsis kaaslasi, kolis üürikorterisse ja hakkas tööle.
Ja nii ehitas ta ilusti ja aeglaselt endale elu üles.
Ta sai hea töökoha. Ta teeb kontoritööd. Viimasel ajal on tal olnud mitmeid edusamme. Kõik selle saavutas ta täiesti üksi, omal jõul, ilma toetuseta.
Kõige kurvem on siiski see, et lõpuks sattus ta hätta mitte omaenda süü tõttu.
Mõni aasta tagasi suri isa, kellelt Ricsi peale löökide peaaegu midagi ei saanud. Aga tema kõrval polnud kedagi, kes oleks talle öelnud: pärandit on võimalik ka tagasi lükata.
Nii jõudsidki täitjad ka temani.
Nad arestasid tema arve, hakkasid tema palka arestima ja lõpuks jäi tal kuu lõpuks nii vähe raha, et ta ei suutnud isegi üüri maksta. Ühest päevast teise oleks ta võinud tänavale sattuda.
Siis leidis ta meid.
Ja teadke, mis on Ricsis kõige erilisem?
See, et ta ei muutunud pärast kõike seda kibedaks.
Meie juures on ta see, keda kõik nimetavad lihtsalt „heaks poisiks”. Uute noorte juurde paneme alati tema, sest ta aitab neid kannatlikult. Ta õpetab neile, kuidas sisseoste teha, raha jagada, koos süüa teha ja igapäevaelu korraldada. Ta on nagu vanem vend neile, kellel on ehk elus esimest korda tõeline kodu.
Ja kuigi süsteem üritab teda tänaseni järele jõuda, ütleb ta alati sama:
kui ta on juba abi saanud, tahab ta seda ka teistele tagasi anda.
Siin näete, kuidas ta aitas Lőrinci elukohaks mõeldud maja mugavamaks muuta.
Hiljuti tähistasime tema 26. sünnipäeva. 💚
Ricsi saadab mulle kõik oma sõnumid roheliste südamekestega, seetõttu tegin talle roheliste südamekestega kaunistatud koogi.
Võib-olla tundub see tühine.Kuid inimesele, kes on kogu oma elu jooksul saanud vähe armastust, tähendab mõnikord isegi kook seda, et
„sa oled oluline”.
Ja Ricsi on oluline. 💚
0KommentaaridNo comments yet, ole esimene, kes kommenteerib!
Lisage uuendusi ja hoidke toetajaid kursis kampaania edenemisega.
See suurendab teie rahakogumise usaldusväärsust ja annetajate kaasamist.
Kirjeldus
Aasta tagasi oli mul üks unistus.
Et ka neil noortel oleks elus võimalus, kes on kukkunud läbi kõikide turvavõrkude. Kes seisavad 18-aastaselt ilma dokumentideta, perekonnata ja toetusteta tänaval. Kes ei tea, kus nad öö veedavad. Kes ei tea, kuidas ametlikke asju ajada. Kes ei tea, kuidas oma raha jagada. Kes ei tea, kuidas turvaliselt ja korrapäraselt elada.
Selleks asutasin ma fondi „Sa ei ole üksi meiega”.
Viimase aasta jooksul oleme loonud neile elu alustamise kodud. Oleme korraldanud neile mentoreid, otsinud neile tööd, toetanud kursusi, pakkunud sotsialiseerimis- ja vaimset tuge ning näidanud neile ka seda, kuidas ehitada uuesti üles kord lagunenud elust.
Ungari ühiskond on viimasel ajal näidanud, et lastekaitse on talle oluline teema, mille üks raskemaid osi on riigi hoole all olevate laste saatus – ülesanne, millega ükski süsteem pole suutnud tõeliselt hästi toime tulla. Tänapäeval astuvad üha enam inimesed välja ühe noore, ühe raske saatuse, ühe inimliku loo eest. Kuid ühe inimese jaoks on head sõnadest alati liiga palju, eriti kui soovime saavutada süsteemset muutust.
Nüüd palume inimeste kogukonnal toetada mitte ainult üht lugu, vaid ka toimivat mudelit. Mudelit, mis ei püüa lahendada hetkelisi kriise, vaid taastada inimelusid.
Sest lastekaitse ei tohi lõppeda siis, kui noor saab 18-aastaseks.
Tõeline elu algab sageli alles siis.
Meie aga näeme, et kui noorte kõrval on täiskasvanud, keda nad julgevad usaldada, kes võtavad neid käest kinni ja õpetavad neile isegi kõige lihtsamaid asju – kuidas raha jagada, kuidas asju ajada, kuidas enda ümber korda hoida, kuidas päevakava koostada, kuidas töökohal hakkama saada –, siis on nad tõepoolest võimelised alustama uut elu.
Nüüd arvavad paljud teist, et selleks ongi järelhooldajad. Nii see ongi, ainult et neil on väga vähe kohti meestele, vastuvõtt toimub alles üleminekuperioodi järel ja veel on väga vähe entusiastlikke ja empaatilisi spetsialiste. Neid on küll, aga liiga vähe.
Detsembris kolisid meie üürimajadesse esimesed elanikud.
Täna on neid juba 19. Enamik neist töötab ja õpib. Mõned on töökohal edutatud. Mõned läbivad juba teist kursust. Mõned kasvatavad oma last stabiilsetes tingimustes. Mõned on asunud teele, millest varem kõik ütlesid, et see on võimatu, ja nüüd töötavad, loovad ja muutuvad üha iseseisvamaks.
Meie „laste” seas on raske kuriteo ohvreid, lastekaitsesüsteemis kannatanud noori, samuti Bicskei ja Szőlő tänava juhtumite osalisi. Paljud neist on ise juba vanemad.
Me peame oluliseks nende anonüümsust ja inimväärikust. Me ei kasuta neid reklaamnägudena. Me ei pane neid vitriini. Avalikkusele tutvustatakse nime ja näoga neid, kes on selleks ise otsustanud.
Nüüd oleme jõudnud pöördepunkti.
Sihtasutus on ümberkorraldamisel. Kuigi meil on kuus aktiivset kodu ja 19 hoolealust, kelle elu ja stabiilsus on meie jaoks esmatähtis, on meie teed eelmise kolmeliikmelise kuratooriumiga lahkunud ning uue kuratooriumi moodustamine on alanud. Sellise vastutuse võtmiseks tuleb aga veenduda, et organisatsioon on võetud ja käimasolevate ülesannetega jätkusuutlik ja toimiv.
Järgnevatel nädalatel soovime siiralt näha, kas sellel tööl on piisavalt ühiskondlikku toetust, millele saaks pikaajaliselt kindlalt toetuda.
Seetõttu käivitame nüüd ühiskondliku kampaania.
Mitte sellepärast, et arvame, et suudame kõiki aidata.
Vaid sellepärast, et usume, et võimalikult paljudele inimestele saab anda tõelise võimaluse elada paremat elu.
Ja kuna usume, et koos on võimalik ehitada tõeline tulevik.
Me saame ühe aasta vanuseks. Nüüd avaneb värav, mille taga ootavad meid konkursivõimalused, ühiskondlik kasu ja peagi ka võimalus vastu võtta 1% annetusi. Aga sinna suudab selle algatuse viia vaid ühiskondlik ühtekuuluvus.
Järgmise kahe nädala jooksul soovime näha, kas te peate seda, mida me teeme, heaks ning kas meie ettevõtmisele on piisavalt tugevat toetust, et sellele pikas perspektiivis edasi ehitada.
