9. juuli 2025

Siis teeks arst puusaproteesi operatsiooni.

Või riik.

Või ravikassa. Ükskõik.

Ma otsustasin, et pean sellest kirjutama.

Osade kaupa.

1. osa.

See, et valus on, on protsess. Alati. Ei ole sellist asja, et ei oleks. Lõppude lõpuks koosneb aasta 365 päevast, seega mõtleb inimene 365 korda, et läheb halvemaks.

Või paremaks. Kes teab...

Tantsides ei tee see... nii palju haiget. Minu arvates on selles ka psühholoogiline aspekt. Ainult see kuradi jama, et ma näen, et isegi kehvemad tantsijad teevad seda paremini kui mina...

Endine professionaal...

Ma pean naerma.

Ja mina õpetan, nagu Mekk Meister.

Lombakas tantsuõpetaja... noh... ha... haaa... hahaha!

Spikk on minevik...

Ja ka jalatõstmine. Ma poleks kunagi arvanud, et see kunagi raske saab olema. Aga nüüd on see siin.

Kell:

Esmaspäev: OldBoys, Pecsa.

Teisipäev: Rocky Buli Alcatraz,

Kolmapäev: Cadillac, Almássy tér,

Neljapäev: Madarak,

...pole vahet...

Reede: Mis tahes seltskonnatantsu pidu.

Laupäev: Laupäevaõhtune palavik.

Pühapäev: Kell viie tee.

Ma olen seda aastakümneid talunud...

35 aastat võistlustantsu, ja nüüd...

Milline on see elu, mis kogu aeg liigub, elab, pulbitseb, ja siis on määratud üle minema vaatlejarežiimile?!

Ma ei ole pensionär.

Ma arvan, et ma ei saa seda kunagi olema!

Tantsutunnid, laagrid, peod, ballid, üritused, tantsunädalavahetused.

Khm...

Aflamin. See on valuvaigisti nimi. Retseptiravim.

Ma pean naerma. Kogu oma elu jooksul pole ma kunagi mingeid ravimeid võtnud. Nüüd aga...

Keegi ei näe, et see on jama.

Keegi ei näe, et see on kõver.

Ainult et see lonkab.

Kurat võtaks!

Aga ma teen seda, sest sina, elu, töö, kolleegid ja õpilased ootavad seda sinult.

Tegelikult on see õige!

Sest see hoiab mind elus.

Ma lähen, teen seda, elan, õpetan.

Ka täna.

Ja siis üks suuuuur, pikk ohk.

Elagu sotsiaalkindlustus!!

Sest 09.07.2025.

Suudlus!:))))