Bára on meie sõbranna, keda tunneme kui uskumatult tugevat, töökast ja armastavat ema. Viimased aastad on talle aga olnud äärmiselt rasked. Ta võitleb juba pikka aega võimaluse eest olla oma väikese poja lähedal, samal ajal seisab ta silmitsi tõsiste õiguslike ja rahaliste probleemidega ning läbib praegu lisaks ka rasket onkoloogilist ravi.

Täna on ta sattunud olukorda, millega ta ise enam toime tulla ei suuda. Talle ähvardab oht, et endise abikaasa poolt algatatud täitemenetluse tõttu kaotab ta oma kodu – maja, mis on seotud tema perekonna, lapsepõlve ja mälestustega isast ning mille ta soovis kunagi säilitada ka oma pojale.

Seetõttu otsustasime käesoleva annetuskampaania algatada ja paluda tema nimel abi.

Palume teid südamest, et kui teil on võimalik, aidake Báral säilitada oma kodu, tulla toime selle raske ajaga ja anda talle võimalus keskenduda eelkõige kõige olulisemale – oma tervisele ja sellele, et ta saaks ühel päeval jälle täielikult oma poja emaks olla.

Iga annetus, isegi kõige väiksem, võib talle tähendada tohutut abi. Ja kui te annetada ei saa, aitab meid väga ka kogumiskampaania jagamine.

Bára lugu saate lugeda allpool.

Täname teid kogu südamest.

Bára sõbrad

„Kui teate Seznam Zprávi podcasti „Ve stínu“ (Tšehhi meiliportaal), siis ehk teate ka meie lugu.

Olen viieaastase poisi armastav ema. Meie poja üle oleme endise abikaasaga kohtus vaidluses olnud juba peaaegu viis aastat. Kuigi ma hoolitsesin tema eest tema esimese kahe ja poole eluaasta jooksul iga päev ise, on ta täna usaldatud oma isa hoole alla ja ma saan temaga kohtuda vaid väga piiratud ulatuses – 40 tundi kuus –, ning osa sellest ajast pean ma isegi maksma. Ta pole minu juures kodus maganud juba üle aasta ja kaheksa kuu.

Kõik algas hetkel, kui ma tõstatasin tõsiseid muresid seoses oma poja turvalisusega. Tol hetkel käitusin ma emana, kes tahtis oma last kaitsta. Neid muresid on minevikus kommenteerinud ka mõned psühholoogid ja psühhiaatrid. Asjaomaseid asjaolusid ei ole politsei siiani lõplikult selgitanud ja juhtum jääb avatuks.

Tänaseni ei ole ei mu poja ega meie, vanemate kohta tellitud ühtegi ekspertarvamust.

Meie lugu on üksikasjalikult dokumenteerinud Seznam Zprávi uurimisrühm viieosalises sarjas „Ve stínu“ ning juhtum on vahepeal jõudnud isegi Euroopa Inimõiguste Kohtusse Strasbourgis.

Iga tunni eest oma pojaga võitlen ma nagu lõvinna.

Minu suurim soov on olla oma pojale kunagi jälle lähedal kui ema – tema eest hoolitseda, teda lasteaeda viia, talle enne magamaminekut muinasjutte lugeda, teda kallistada, kui ta on kurb, ja olla osa tema igapäevaelust. Mulle on äärmiselt valus, kui satun olukordadesse, kus mu poja lasteaia või huviringi lapsed või vanemad ei tea üldse, et mina olen tema ema, ning peavad tema emaks tema isa elukaaslast.

Nüüd on mu lugu aga jõudnud järgmisesse, minu jaoks eksistentsiaalsesse etappi.

Pärast meie abielu lagunemist olen korduvalt püüdnud meie poja isaga kokkuleppele jõuda. Kahjuks ei ole ta mingile kokkuleppele valmis ja isegi viie aasta möödudes ei ole meil õnnestunud pikaajalisi vaidlusi lõpetada. Vastupidi, pean silmitsi seisma üha uute ja uute hagide või kaebustega...

Lõpliku kohtuotsuse alusel nõuab meie poja isa minult nüüd ühte miljonit krooni pluss kohtukulud. Selle otsuse peale esitasime kaebuse Ülemkohtule ja põhiseaduskaebuse, kuid edutult – selles pretsedenditu asjas on mul võetud ära võimalus asja arutamiseks Ülemkohtus ja Põhiseaduskohtus. Kohtud keeldusid asja arutamisest hoolimata sellest, et tegemist ei olnud ilmselgelt põhjendamatu või lubamatu kaebusega. Järgmine samm on taas Euroopa Inimõiguste Kohus Strasbourgis.

Kohtuotsuse osaks on ka vabandus, mis tuleb avaldada muu hulgas tasulise kuulutuse vormis kohtu poolt isa taotlusel kindlaksmääratud täpses sõnastuses. See sõnastus sisaldab väiteid, millega ma isiklikult ei nõustu ja mis minu arvates ei vasta tõele ega tegelikkusele.

Kuigi ma vabandasin meie poja isale siiralt selle eest, et ta võis tunda end minu avalikest avaldustest solvatuna, ei võtnud ta seda vabandust vastu ja nõuab vabanduse esitamist kohtu poolt määratud vormis, mida ta ka täitemenetluse teel sisse nõuab.

Sellega seoses olen praegu silmitsi mitme täitemenetlusega, mille isa algatas kohe esimesel päeval, mil kohtuotsus jõustus, ja mis võivad viia isegi meie maja sundmüügini.

Ja just see maja tähendab mulle palju enamat kui lihtsalt kinnisvara.

Sain selle viieteistkümneaastaselt pärast oma isa ootamatut surma, kes ei jõudnud selle valmimist enam näha. Koos tollal 23-aastase õe ja emaga jäime selle valmimisega üksi toime. See on meie kodu, koht, mis on seotud minu perekonna ja juurtega.

Ma tahtsin seda kunagi säilitada ka oma pojale – mälestusena tema esivanematest ja kohana, kus ta teab, et tal on oma kodu ja turvaline paik, mida keegi temalt ära võtta ei saa ega saa seda endale nõuda. Seetõttu asutasin ma tema jaoks usaldusfondi, mille ainus soodustatud isik ta on. Kuid isegi see samm ei lõpetanud vaidlust tema isaga, vastupidi – isa esitas selle vastu vastuhagid, tegi avalduse majanduskuritegude politseile ja täna ähvardab meid meie kodu kaotamine.

Pealegi elab selles majas minu tõsiselt haige, peaaegu kaheksakümneaastane ema. Maja kaotus ei tähendaks seega mitte ainult minu elukoha kaotust, vaid ohustaks ka tema kodu ajal, mil ta ise vajab rahu ja turvalisust.

Ja just sel hetkel, kui ma selle olukorraga tegelen, võitlen ka ise oma tervise eest.

Pidev, pikaajaline stress ja valu armastatud lapse kaotuse pärast on võtnud oma osa.

Mais sain teada, et mul on väga tõsine agressiivne vähktõbi ja pean viivitamatult ravi alustama.

Olen praegu pikaajalisel töövõimetuslehel ning ravi ei võimalda mul töötada samas mahus, nagu varem. Kogu elu olen olnud harjunud hoolitsema enda ja oma pere eest oma tööga – professionaalse muusikuna, õpetades õpilastele muusikat ja andes kontserte.

Ravi on aga kavandatud veelgi pikemaks ajaks...

Varem on juba korraldatud annetuskampaania advokaadikulude katteks, et saaksime koos pojaga end käimasolevates kohtumenetlustes kaitsta. Just see annetuskampaania sai hiljem kaebuse alusel politsei ja maksuameti edasiste uurimiste objektiks. Kõik on lõpetatud ja mõlema asutuse järeldused olid ühtsed – heategevuskampaania oli täiesti korras. Sellest hoolimata esitas minu endine abikaasa mulle hagi, nõudes 1 miljonit krooni. Väidetavalt olen ma kogumiskampaania kaudu „rikastunud“ ja seega pole mul mingit probleemi talle seda summat maksta. Kogutud vahendeid kasutati aga ainult õigusabi eest tasumiseks ja nende kasutamist kontrolliti korduvalt.

Arvasin, et suudan selle summa poja isale maksta ja lõpetada nii vähemalt osa vaidlustest, kuid täitemenetluse ja minu haiguse tõttu ei saa ma enam isegi ametlikult kuskilt raha laenata.

Täna on olukord aga teine. Ma ei palu abi selleks, et saaksin jätkata järjekordset lõputut võitlust.

Ma palun abi selleks, et me ei kaotaks oma kodu, et mul oleks võimalus rahulikult jätkata onkoloogilist ravi ja et ma saaksin kunagi jälle normaalselt elada ja hoolitseda oma armastatud poja eest. Ma ei taha, et mu poeg kasvaks üles tundega, et tema ema on tema elust kadunud. Ma tahan olla tema jaoks olemas. Ma tahan terveks saada ja tahan teha kõik selleks, et mul oleks võimalus jälle olla tõeline osa tema igapäevaelust.

Ma poleks kunagi arvanud, et pean abi paluma inimestelt, keda ma üldse ei tunne. Aga täna pole mul muud valikut.

Ma ei soovi enam võitlusi, kohtuprotsesse ega valu. Minu suurim elusoov on terveks saada. Olla oma poja jaoks olemas. Saada tema eest normaalselt hoolitseda, näha teda üles kasvamas. Ja lõpuks ometi rahu leida.

Ma ei soovi midagi muud kui teenitud rahu ja vaikust endale, oma pojale ja meie perele.

Seepärast palun täna abi. Mitte selleks, et saaksin edasi võidelda. Vaid selleks, et mul oleks võimalus see võitlus võimalikult kiiresti lõpetada ja alustada uuesti normaalset elu.

Ma tahan terveks saada. Ma tahan meie kodu kaitsta. Ja kõige enam tahan ma jälle olla ema, kes saab oma pojale lähedal olla.

Tänan südamest kõiki, kes meid aitavad. Ja kui te rahaliselt toetada ei saa, aitab meid ka selle kogumiskampaania jagamine.”

Barbora