Tere. Tahaksin nii väga registreeruda kursusele, et õppida manifestatsiooni jõudu

Tõmbeseadus

Tuvastage minu ummistused. Enesetervendamine. Soovin kolida lähemale oma lastele, kes elavad maal. Võrreldes siinse ajaga on seal nii vaikne ja rahulik. Mul on 2 tütart ja poeg, keda ma armastan üle kõige maa peal! Nad on palju nõudnud, et ma pean praegu oma elukohast ära minema, sest siin pole turvaline ja ma ei saa siin oma lapselapsi hoida. Ja ma saan sellest väga hästi aru ja austan seda täielikult! Nii et ma hoolitsen nende eest nende majas. Nautige meid siis 😊.

Ma tahan olla õnnelik ja tugev ning aidata oma lähedasi erinevate asjadega ja ka inimesi, kes võitlevad mõtete, ärevuse, viha, sõltuvusega, kuid kes ei suuda uksest välja minna ega tervishoiutöötajate või muude asutustega rääkida et nad tahaksid ühendust võtta, kuid ei saa. Ma võin olla see, kes aitab sellises keerulises ja haavatavas olukorras. Ja ilma maksmata. On inimesi varem erinevate asjadega aidanud. Kellelegi süüa ostnud, midagi vastu küsimata. Mäletan, et see andis hea ja sooja tunde ja tänutunde. Teisi, keda inimesed halvustavalt vaatasid, tervitasin ja võisin ka vestlust alustada. Kui mul oli raha kaasas, andsin alati ühe sendi ära. Midagi, mida ma pole kunagi unustanud, oli see, kui kuulsin, et kui keegi minust rääkis ja mu nime ei mäletanud ega teadnud, seletati seda nii: Ta, kes alati nii kenasti naeratab ja alati teretab. Oh, jah, inimesed võiksid siis öelda. Seda oli nii liigutav kuulda ja pean ütlema, et see oli imeline tunne, et keegi mind tegelikult ära tundis. Mäletan, et kasvasin selle peal üles. See oli enne, ma ise läksin alla. Varem alati teiste eest koerte eest hoolitsenud. Viimase 2 aasta jooksul olen üha rohkem mõelnud, et koeraga võiks nii hubane olla. Keegi, kes tahab mind emaks ja mul on seltskond ja teab väga hästi, mida see tervise ja psüühikaga teeb. See on selline ravim hingele ja enesetundele, kui koera eest hoolitsen. Ja siis ma käin ka iga päev väljas. Ei naudi üksi reisidel käimist. See on nii üksildane. Ma tahan külastada perekonda, ilma et peaksin muretsema ja ma tahan olla osa koosviibimistest, nagu ristimised, konfirmatsioonid, pulmad, sünnipäevad, jõulupidustused ja ühineda reisidega, mida mul palutakse teha arstiajad, eriarstid, silmaarst, võimalusel prillid , Hambaarst . Tahad osta igasugust tervislikku toitu, näiteks kala, valget liha, puuvilju, köögivilju jne jne...liiga kallis meile, kes me Norras üksi elame! Ma maksan oma väikese korteri eest peaaegu sama palju üüri, võrreldes perega, kes omab oma korterit ja maksab nii laenu kui üüri! Norra on rikas, aga elanikud on kahjuks vaesed! Suuremates linnades toidujagamiste ees palju ja pikad järjekorrad. Mul on mitu korda otsa saanud nii toit, hügieenitarbed kui ka ravimid, sest rahast kahjuks ei piisa. Ei mäletagi, millal ma viimati lihavõttepühade ajal või muudel pühadel jõulutoitu või midagi sõin! Valisin jõuludeks koju jäämise kuni 5 korda, sest alati jäin kellelegi jõulukingitustest ilma. Ja see tegi alati haiget. Keegi minu perekonnast ei tea seda. Ütlesin, et mind paluti ära, et ma pole kunagi saanud sellistel toiduvedudel käia, sest ma tunnen end kerjuse ja inimesena mitte midagi väärt ning ka sellepärast, et üles kasvades pole mul kunagi olnud kedagi, kes oleks mulle õpetanud, et ma võiksin midagi küsida. asju. Õppis, et kunagi ei tohi teistelt süüa, juua ega õuna küsida, sest see oli kerjamine. Ja see on ikka veel nii sügaval minu sees, et ma ei saa sellega hakkama. Olin lapsena väga üksildane. Mul polnud kellegagi mängida, kuni me kolisime ja olin 10-aastane. Ema ja isa armastasid mind, kuid noored ja võhiklikud. Nemad olid kõvad tegijad, mis muidugi hiljem palju ära tasus. Nad olid majanduslikult korras ja see aitas nii mind ja mu vendi ja meie lapsi ja nüüd muidugi ka lapselapselapsi. Sain, mida tahtsin ja palju muud. Ja ma olen selle eest nii tänulik! Aga see ei õpetanud mind mõistma emotsioone ega seda, mis elu tegelikult on ja mida saab teha, et endasse uskuda ja endaga rahul olla. Ma ei mäleta peaaegu midagi oma elust enne 10-aastaseks saamist.

Ei kaasõpilasi, õpetajaid ega lasteaedade lapsi ega töötajaid. Alates 4. klassist mäletan rohkem. Keelati ära, kiusati ja naerdi. Sest ma olin endassetõmbunud ja väga häbelik. Kui keegi teine mind karistanud pole, siis olen seda ise teinud, alateadlikult! Tänaseks, 57-aastaselt, olen õppinud iseennast tundma ning palju enda ja mind ümbritseva keskkonna kohta kajastanud ning osa oma puslest kokku pannud. Olen alustanud ka eraelulooraamatuga, sest seda lugedes jääb mulje, nagu poleks ma seda kirjutanud. Kas olete natuke mõelnud, et mis siis, kui mul õnnestub raamat kirjutada, see avaldada? Teeni raha. Kui mu lapsed olid väikesed, tahtsin kirjutada seiklusraamatu. Mulle meeldis lugeda muinasjutte, mida koos lastega laulda. Ja ma tahaksin seda teha ka oma lastelastega. 2 tüdrukut vanuses 1 1/2 aastat ja 2 1/2 aastat. Pean ütlema, et pärast vanaemaks saamist hakkasin tasapisi lootma paremale elule. Aga.. nüüd oli siin palju. Ei tea, mida siin hoida ja mida kaasa võtta? Olgu. Kui ma nüüd kõik siit kustutan, tean, et ma ei sisene siia enam kunagi.

See võimaldab mul alustada uut elu hea tervisega, olla kohal oma lastele ja lastelastele, oma vanematele, oma vendadele, õetütardele, vennapoegadele ja saada ühendust maailma parima sõbraga, kes mul kunagi oli, keda ma ebaõnnestusin ja keda ma igatsen väga. Kõik, on mind näinud võib-olla 2__3 korda aastas. Mõnikord on möödas rohkem kui aasta. Minu vanemad kaotasid mind paljudeks aastateks. Ma tean, et nemad on nutnud ja mina ka. Alati võidelnud kohutavalt halva südametunnistusega kõigi teiste suhtes. Olen enda ja kõik teised oma elust välja lülitanud umbes 12 aastat tagasi! See on nii kurb, et sul PEAB olema raha, et terveks saada. Peab olema raha, et saada abi diagnooside leidmisel selle kohta, mis sellel viga on. See on nii kurb, et raha tähendab kõike, kui see absoluutselt ei peaks nii olema, kui keegi soovib mind aidata, olen väga tänulik! Kuigi ma tunnen nüüd enda pärast piinlikkust ja alandust, küsin ma esimest korda elus: kas sa/aitad mind? Jne Heidi