Tere. Sooviksin registreeruda kursusele, et õppida manifesteerimise väge.

Ligitõmbeseadus

Oma blokeeringute tuvastamine. Enesetervendamine. Soov kolida lähemale oma lastele, kes elavad maal. Seal on nii vaikne ja rahulik võrreldes siinse eluga. Mul on kaks tütart ja poeg, keda ma armastan rohkem kui kõike muud maa peal! Nad on nõudnud, et ma pean oma praegusest elukohast ära kolima, sest siin pole turvaline ja ma ei saa oma lapselaste eest hoolitseda. Ja ma saan sellest väga hästi aru ja austan seda täielikult! Seega ma hoolitsen nende eest nende majas. Lõbutseme koos 😊.

Ma tahan olla õnnelik ja tugev ning aidata oma lähedasi erinevate asjadega ja ka inimesi, kes maadlevad mõtete, ärevuse, viha või sõltuvusega, kuid kes ei saa uksest välja minna ega rääkida tervishoiutöötajate või teiste asutustega, kellega nad tahaksid ühendust võtta, aga ei saa. Ma saan olla see, kes aitab sellises keerulises ja haavatavas olukorras. Ja ilma et peaksin selle eest raha küsima. Olen varem inimesi erinevate asjadega aidanud. Olen ka kellelegi toitu ostnud, ilma midagi vastu küsimata. Mäletan, et see tekitas minus hea ja sooja tunde ning tänulikkuse. Teisi, keda inimesed ülalt alla vaatasid, tervitasin ja sain ka vestlust alustada. Kui mul oli raha kaasas, andsin alati sendi. Midagi, mida ma pole kunagi unustanud, oli see, kui kuulsin, kuidas keegi, kes minust rääkis ja ei mäletanud ega teadnud mu nime, selgitas seda nii: tema, kes alati nii kenasti naeratab ja alati tere ütleb. Oh, tema, jah, võisid inimesed siis öelda. See oli nii liigutav kuulda ja pean ütlema, et see oli imeline tunne, et keegi mind tegelikult ära tundis. Mäletan, kuidas ma sellega üles kasvasin. See oli enne, kui ma ise teadvuse kaotasin. Olen alati ka teiste koerte eest hoolitsenud. Viimased kaks aastat olen üha rohkem mõelnud sellele, kui tore võiks koeraga koos olla. Keegi, kes tahab mind emaks ja mulle seltsi pakkuda ning teab hästi, mida see mu tervisele ja psüühikale teeb. Koera eest hoolitsemine on tõeline ravim hingele ja heaolule. Ja siis saan ma ka iga päev välja. Mulle ei meeldi üksi jalutamas käia. See on nii üksildane. Ma tahan külastada perekonda ilma, et peaksin muretsema, ja ma tahan olla koosviibimistel nagu ristimine, leeritamine, pulmad, sünnipäevad, jõulud ja ühineda reisidega, kuhu mind kutsutakse. Ja ma tahan, et mul oleks võimalik maksta arsti, eriarsti, silmaarsti, võib-olla ka prille, hambaarsti vastuvõttude eest. Ma tahan, et saaksin osta kogu tervislikku toitu, nagu kala, valge liha, puuviljad, köögiviljad jne, mis on meile, kes me Norras üksi elame, liiga kallis! Ma maksan oma väikese korteri üüri peaaegu sama palju kui pere, kes omab oma korterit ja maksab nii laenu kui ka üüri! Norra on rikas, aga elanikud on kahjuks vaesed! Suuremates linnades on toidujagamispunktide ees palju ja pikad järjekorrad. Mul on toit, hügieenitarbed ja ravimid mitu korda otsa saanud, sest kahjuks pole raha piisavalt. Ma ei mäletagi, millal ma viimati jõulutoitu või midagi muud lihavõttepühade ajal või muudel pühadel sõin! Otsustasin jõulude ajal kuni viis korda kodus olla, sest mul oli alati kellelegi jõulukingitusi puudu. Ja see oli alati valus. Keegi mu perekonnast ei tea seda. Ütlesin, et mind paluti ära. Ma pole kunagi saanud sellistel toidujagamistel käia, sest tunnen end kerjusena ja pole inimesena midagi väärt ning ka seetõttu, et kui ma üles kasvasin, polnud mul kedagi, kes oleks mulle õpetanud, et ma võin asju küsida. Õppisin, et sa ei tohiks kunagi paluda teistel toitu, jooki või õuna, sest see oli kerjamine. Ja see on minus ikka veel nii sügaval, et ma ei suuda sellega toime tulla. Olin lapsena väga üksildane. Mul polnud kedagi, kellega mängida, kuni me kolisime ja ma olin 10-aastane. Ema ja isa armastasid mind, aga nad olid noored ja harimatud. Nad olid töökad ja see tasus end lõpuks ära. Nad olid rahaliselt heal järjel ja see aitas mind, mu vendi ja jälle meie lapsi ning nüüd ka lapselapselapsi palju. Sain, mida tahtsin, ja palju enamatki. Ja ma olen selle eest nii tänulik! Aga see ei õpetanud mind mõistma emotsioone ega seda, mis elu tegelikult on ja mida teha, et endasse uskuda ja endaga rahul olla. Ma ei mäleta oma elust enne 10. eluaastat peaaegu mitte midagi.

Ei klassikaaslased, õpetajad, lasteaialapsed ega personal. Alates 4. klassist mäletan rohkem. Mind tõrjuti, kiusati ja naeruvääristati. Sest olin endassetõmbunud ja väga häbelik. Kui teised pole mind karistanud, siis olen seda ise teinud, alateadlikult! Täna, 57-aastaselt, olen ennast tundma õppinud ja palju enda ja ümbritseva üle mõtisklenud ning osa oma puslest kokku pannud. Olen alustanud ka isikliku autobiograafia kirjutamist, mida lugedes on tunne, nagu polekski ma seda kirjutanud. Olen natuke mõelnud, mis siis, kui mul õnnestub raamat kirjutada, see avaldada? Teenida raha. Kui mu lapsed olid väikesed, tahtsin kirjutada muinasjuturaamatu. Mulle meeldis muinasjutte lugeda ja oma lastega laulda. Ja tahaksin seda teha ka oma lastelastega. Kahe tütrega, 1 1/2-aastane ja 2 1/2-aastane. Pean ütlema, et hakkasin tasapisi lootma paremale elule pärast vanaemaks saamist. Aga... nüüd oli siin palju. Ma ei tea, mida siia alles hoida ja mida ära viia? Olgu. Kui ma siit nüüd kõik kustutan, siis ma tean, et ma ei lähe siia enam kunagi tagasi.

See võimaldab mul alustada uut elu hea tervisega, olla kohal oma laste ja lastelaste, vanemate, vendade, õetütarde ja vennapoegade jaoks ning võtta ühendust maailma parima sõbraga, kes mul kunagi oli, keda ma alt vedasin ja keda ma väga igatsen. Kõik on mind näinud ehk 2__3 korda aastas. Mõnikord on see olnud rohkem kui aasta. Mu vanemad kaotasid mind paljudeks aastateks. Ma tean, et nad on nutnud ja mina ka. Olen alati võidelnud kohutava südametunnistuse piinaga kõigi teiste ees. Olen end oma ellu sulgenud ja kõik teised välja jätnud umbes 12 aastat tagasi! On nii kurb, et terveks saamiseks PEAB olema raha. Teil peab olema raha, et saada abi diagnoosi saamiseks, mis sul viga on. On nii kurb, et raha tähendab kõike, kui see absoluutselt ei tohiks nii olla! Kui keegi tahab mind aidata, olen ma väga tänulik! Kuigi ma tunnen nüüd piinlikkust ja alandust enda pärast, küsin ma esimest korda elus: Kas sa/kas sa aitad mind? Lugupidamisega, Heidi