Tere

Minu nimi on Vicky ja ma olen nüüd 21-aastane.

Mul pole kahjuks olnud kõige kergem elu, kuid kindlasti pole ma selles suhtes ainus.

14-aastaselt võeti mind pärast mõningaid traumaatilisi sündmusi ja kogemusi noorsooametisse hoolekande alla ning elasin seejärel mitu aastat elukogukonnas.

Varsti pärast sinna kolimist muutus mu elu 180 kraadi, sest pärast kõike seda, mis oli juhtunud, haigestusin äkki vaimselt.

Ma sattusin esimest korda laste- ja noorukite psühhiaatriakliinikusse ja näitasin esimesi häireid.

Kahjuks hakkasin endale haiget tegema ja ei teadnud enam, kuhu panna kõiki oma mõtteid, tundeid ja viha.

Mõne aja pärast tekkisid dissotsiatiivsed hood

krambid ja muud sümptomid, mistõttu pidin veetma palju aega kliinikutes ja haiglas.

Seega ei saanud ma tol ajal oma elu elada nagu teised minu vanuses noored ja olin palju abi vajav.

Mingil hetkel pidin hakkama ravimeid võtma ja see muutus krooniliseks.

Tol ajal ei olnud mul sellest kõigest selget arusaama ega teadlikkust, mida see minu jaoks tähendab, sest see oli mulle liiga palju.

Mõne nädala pärast tuli mu ellu diagnoos PTSD.

Paljud inimesed arvavad kindlasti, et vaimne haigus pole midagi tõsist, kuid see pole tõsi – see haigus on võtnud minult sama palju elujõudu ja tahet kui kelleltki, kellel on vähk ja kes peab pikka aega kemoteraapiat saama, sest PTSD vajab palju aega, palju teraapiat ja eelkõige palju tähelepanu.

Kahjuks ei ole seda haigust eriti uuritud või tänapäeva ühiskonnas võetakse kõike kergelt.

Kuuleb selliseid asju, et see on ju „ainult” psühholoogiline probleem ja et ei peaks nii palju muretsema, aga mida see tegelikult inimesega teeb, ei ole enamikule inimestest siiani kahjuks teada.

Aga see on võtnud minult palju elujõudu ja elurõõmu, mida ma pean nüüd vaevaliselt tagasi võitlema.

Alates 2022. aastast ei ela ma enam noortekeskuses, vaid üksi.

Ka turvalise koha kaotuse tõttu olen kogenud palju tagasilööke, mis on mulle teele takistusi seadnud. Mõned kuud ei olnud ma võimeline töötama ega koolis käima, sest oht, et minuga midagi juhtub või mul tekib tagasilangus, oli liiga suur.

Nüüdseks olen üsna heas seisus, kuid haigus paneb mulle ikka veel palju takistusi teele, mida ma üksi ületada ei suuda.

Võtan nüüd ravimeid, olen läbinud mitmeid ravikuure ning viibinud kliinikus ja haiglas, kuid soovin leida head lahendust, mida üksi ei ole võimalik saavutada.

Olen isiklikult otsustanud, et ei taha enam ravimeid võtta, sest kõrvaltoimed on üsna tõsised, ja seetõttu tuli mulle mõte koera võtta.

Olen loomult tagasihoidlik inimene ja naudin suhtlemist loomadega.

Muidugi on viimastel aastatel palju muutunud ja paranenud, kuid haigus on ikka veel olemas ja rünnakud kahjuks ikka veel ei kao, mis on minu jaoks endiselt äärmiselt raske, kuna tahaksin elada oma elu nagu kõik teised minu vanuses, kes on terved.

Pärast mõningaid uurimisi tuli mulle mõte, et tahaksin endale PTSD jaoks abikoera ning loodan selle abil teha hüppe tagasi normaalsesse ellu, kus sümptomid on vähem märgatavad.

Mulle on selge, et haigus ei kao täielikult, kuid koer oleks mulle tohutu abiks just praegu, kui elan üksi ja keegi ei märka, kui midagi juhtub.

Ta märkab, kui see juhtub, ja võib mulle hädaolukorras isegi ravimeid tuua või mind rahustada ning lihtsalt anda mulle kindlustunnet, mida keegi teine mulle anda ei saa.

Ta saab teha veel palju muudki, mis loodetavasti aitab mul haigust võita või seda veidi ohjeldada, et saaksin taas elada normaalset igapäevaelu nagu teised minu eakaaslased.

Koer võib siis minna ka kohtadesse, kuhu keegi teine minna ei saa, ja kui mul veab, siis seaduse järgi isegi haiglasse või turgudele.

Peaaegu nagu pimedate juhtkoer või midagi sarnast.

Seega oleksin väga tänulik iga senti ja euro eest, mida saaks annetada ja mis aitaks mul oma eesmärki saavutada.

See ei peaks olema kerjamine, aga ma olen sellest tõesti sõltuv, kuna praktikandina ja õpilasena pole mul kahjuks nii head sissetulekut, et seda endale lubada.

Ja kuigi peaaegu keegi ei suuda seda raha üksi kokku saada, oleks see minu tuleviku ja haiguse ohjeldamise seisukohalt väga oluline.

Kahjuks ei kata ükski ravikassa seda tüüpi koolitust ega abikoera kulusid ning kui seda vajad, pead kulud täielikult ise kandma. See on kahjuks peaaegu võimatu ja seetõttu sõltuvad enamik inimesi võõraste abist.

Seni katab kindlustus ainult pimedate koerte kulud, kõikide teiste abikoerte eest tuleb täielikult ise maksta, mis on mulle õpilasena ja praktikandina kahjuks üksi võimatu.

Minu jaoks oleks see aga viimane võimalus ilma täiendavate ravimite ja muude meetmeteta.

Oleksin väga tänulik iga abi ja iga senti eest!

Sõbralike tervitustega