Tere

Minu nimi on Vicky ja ma olen nüüd 21-aastane.

Kahjuks ei ole mul olnud kõige lihtsam lugu ja kindlasti ei ole ma ainuke.

14-aastaselt võttis mind noorsooamet pärast traumaatilisi kogemusi hoole alla ja seejärel elasin mitu aastat elamurühmas.

Varsti pärast sinna kolimist muutus mu elu 180* kraadi võrra, sest pärast kõike seda, mis oli juhtunud, muutusin äkki psüühiliselt haigeks.

Mind suunati esimest korda laste ja noorukite psühhiaatriakliinikusse ja mul hakkasid ilmnema nähud.

Kahjuks hakkasin ennast vigastama ja ei teadnud, mida teha kõigi oma mõtete, tunnete ja vihaga.

Mõne aja pärast hakkasid mul tekkima dissotsiatiivsed krambid.

krambid ja muud asjad, mistõttu pidin veetma palju aega kliinikutes ja haiglates.

Nii et ma ei saanud juba siis elada oma elu nagu teised minuvanused noored ja olin palju abisõltuvuses.

Mingil hetkel pidin võtma ravimeid ja see muutus krooniliseks.

Tol ajal ma ei mõistnud, mida see kõik minu jaoks tähendas, sest see kõik oli minu jaoks liiga palju.

Mõne nädala pärast diagnoositi mul PTSD.

Olen kindel, et paljud inimesed arvavad nüüd, et vaimne haigus ei ole halb, aga ei, see ei ole seda. Haigus on võtnud minult sama palju elujõudu ja tahtejõudu kui kellelgi, kellel on vähk ja kes peab läbima pika keemiaravi, sest PTSD nõuab palju aega, palju teraapiat ja eelkõige palju tähelepanu.

Kahjuks ei ole see haigus nii hästi uuritud ja tänapäeva ühiskonnas mängitakse kõike maha.

Saab kuulda selliseid asju nagu see on "ainult" psühholoogiline ja ei peaks nii suurt numbrit tegema, kuid kahjuks ei saa enamik inimesi tänaseni aru, mida see tegelikult inimesega teeb.

Aga see on võtnud minult palju elujõudu ja elurõõmu, mille tagasisaamiseks pean nüüd kõvasti võitlema.

Alates 2022. aastast ei ela ma enam noorte abiga, vaid üksi .

Ka kaitstud ruumi kaotamise tõttu on mul jälle olnud palju tagasilööke, mis on pannud mulle mõned takistused ma ei saanud paar kuud töötada ega koolis käia, sest oht oli liiga suur, et minuga juhtub midagi või ma retsidiivi uuesti.

Nüüd olen päris heal teel, kuid haigus seab mulle ikka veel palju takistusi, mida ma ei suuda üksi ületada.

Ma võtan nüüd ravimeid ja olen läbinud mitu teraapiat ja haiglas viibimist ning tahan leida hea tee, mis ei ole omal jõul võimalik.

Ma isiklikult olen otsustanud, et ma ei taha enam ravimeid võtta, sest kõrvaltoimed ei ole ilma nendeta ja seepärast tulin välja koera ideega.

Ma olen loomult tagasihoidlik inimene ja naudin kontakti loomadega .

Loomulikult on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja paranenud , kuid haigus on ikka veel olemas ja kahjuks ei kao krambid ikka veel ära , mis on minu jaoks ikka veel väga halb , sest ma tahan elada oma elu nagu kõik teised minu vanused , kes on terved .

Pärast mõningaid uuringuid jõudsin mõttele, et sooviksin endale PTSD jaoks abikoera ja loodan, et saan tagasi normaalse elu juurde, kus sümptomeid on vähem.

Ma saan aru, et haigus ei kao täielikult, kuid koer oleks mulle tohutu abi, eriti nüüd, kus ma elan üksi ja keegi ei märka, kui midagi juhtub.

Ta võib ära tunda, kui see juhtub, ja isegi tuua mulle hädaolukorras ravimeid või rahustada mind ja lihtsalt anda mulle kindlustunnet, mida keegi teine ei suuda mulle anda.

Ta saab teha palju muid asju, mis loodetavasti aitavad mul oma haigust võita või seda piirata, et ma saaksin elada normaalset igapäevaelu nagu teised minu vanused inimesed.

Koer võib minna ka kohtadesse, kuhu keegi teine ei saa minna, ja kui mul on õnne, siis isegi haiglasse või turgudele vastavalt seadusele.

Just nagu juhtkoer vms.

Seega oleksin väga õnnelik iga sendi ja euro üle, mida saab annetada ja mis aitab mul oma eesmärki saavutada.

See ei ole mõeldud kerjamiseks, kuid mul oleks seda tõesti vaja, sest praktikandina ja üliõpilasena ei ole mul kahjuks nii head sissetulekut, et see oleks võimalik.

Ja vaevalt, et keegi suudab ise raha kokku saada, aga see oleks minu tuleviku jaoks ja haiguse ohjeldamiseks super oluline.

Kahjuks ei maksa sellist koolitust või abikoera ükski haigekassa ja kui oled sellest sõltuv, siis pead kulud täielikult ise kandma, mis on kahjuks peaaegu võimatu ja seepärast on enamik inimesi sõltuvuses võõraste abist.

Siiani katab ravikindlustus ainult pimedate koerte kulud, kõik teised abikoerad tuleb tasuda oma taskust, mis minu kui üliõpilase ja praktikandi jaoks kahjuks ei ole võimalik.

Aga minu jaoks oleks see viimane võimalus ilma täiendavate ravimite ja muude meetmeteta.

Oleksin nii tänulik igasuguse abi ja iga sendi eest!

Lugupidamisega