Purunenud unistus – abi kodu leidmiseks

Tere, kallid sõbrad,

minu nimi on Ewelina, olen imelise tütre üksikema ja olen töötanud hooldustöötajana üle 20 aasta. Minu elu keskendub teiste inimeste aitamisele – ja eelkõige oma tütrele parema elu võimaldamisele.

Mõni aasta tagasi hakkasin iga senti kokku hoidma. Tahtsin meile väikese maja, turvalise paiga, kus saaksime hingata, kaugel linna stressist. Eelkõige oma tütre pärast, kes peab toime tulema mõningate terviseprobleemidega ja kellele linnas elamine lihtsalt ei sobi. Minul tekkis pärast mitut koronahaigust astma.

2024. aasta märtsis oli see hetk lõpuks käes: leidsin meie unistuste maja – väikese 75 m² suuruse maja. Hetk, mil hoidsin võtmeid käes, oli kirjeldamatu. Unistus, mida olin aastaid hellitanud, sai teoks! Ma ei unusta kunagi mu tütre naeratust, kui me esimest korda majja astusime. See oli meie kodu.

Võtsin renoveerimiseks laenu, leidsin pika otsimise järel firma, kes tööd enda peale võtaks, ja tutvusin ehitajaga, kes alguses tundus uskumatult professionaalne. Ta lubas meile, et kõik saab täiuslikuks. Tema plaanid, tema ettepanekud – kõik kõlas nii veenvalt. Ta tundus sõbralik, kompetentne ja usaldusväärne. Ma arvasin, et olen leidnud ideaalse partneri, kes aitab meie unistuse teoks teha.

Kuid selle fassaadi taga peitus salakaval pettur. Kahe kuu jooksul pettis see mees minult välja mitu kümmet tuhat eurot. Ta nõudis ettemakseid, näitas mulle väidetavaid tellimusi ja arveid materjalide eest, nagu soojuspump, päikesepaneelid, aknad ja uksed. Kõik tundus ehtne – kuid see oli kõik vale.

Ilma hoiatuseta kadus ta. Minu rahaga. Ja meie unistusega. Ta ei olnud mitte ainult meie usaldust kuritarvitanud, vaid ka meie elu hävitanud. Kui ma ehitusametist teada sain, et ta oli ilma loata katusealuse lammutanud ja maja oli varisemisohtlik, tundsin ma, nagu oleks mul jalge alt maa ära tõmmatud. Varsti pärast seda tuli järgmine halb uudis: maja tuli lammutada, kuna see kujutas endast ohtu.

Nüüd, peaaegu aasta hiljem, on meie unistuste maja kadunud. Kõik, mille nimel ma nii kõvasti töötasin, on läinud. Ma istun siin tühja krundiga, kujuteldamatute võlgadega ja murtud südamega. Minu tütar on murest murtud. Ta oli nii väga meie uut elu oodanud, ja nüüd on kõik kadunud.

Politsei ei suutnud ehitajat leida ja otsingud lõpetati. Kohus otsustas, et ta võlgneb mulle 300 000 eurot, kuid seda raha ma ilmselt kunagi tagasi ei näe. Ja nii maksan ma nüüd kahe laenu eest tühja krundi eest, samal ajal kui meil on kuu lõpus vaevalt piisavalt raha kõige vajalikumaks.

Me elame nüüd elatusmiinimumil. Ma ei suuda laene ja üüri korraga maksta ning olen pidanud juba võtma palju eralaene, et ots otsaga kokku tulla. Kuu lõpus ei jää sageli midagi järele ja ma ei tea, kui kaua ma seda veel vastu pean.

Kuid ma ei taha alla anda – oma tütre pärast. Ma näen ikka veel tema naeratust silme ees, kui me esimest korda majja astusime. See naeratus annab mulle jõudu edasi võidelda.

Panga täiendava laenu, vanemate toetuse ja uue ehitusloaga tahaksin ma viimast korda proovida meie unistust teoks teha. Kuid maja valmimiseks puudub mul veel 150 000 eurot.

Seetõttu pöördun teie poole palvega toetuse saamiseks. Iga annetus, ükskõik kui väike, toob meid sellele eesmärgile natuke lähemale. Tahaksin oma tütrele näidata, et vaatamata kõigele on lootust, et me ei pea alla andma.

Olen alati uskunud, et on oluline olla hea inimene. Kuid selle ehitaja pettus on näidanud mulle inimloomuse kõige tumedamat poolt – ja viinud meid meeleheite äärele.

Palun aidake meil taastada meie unistus kodust. Tänan teid südamest iga toetuse eest.

Ewelina