Tere, me oleme Maria de Fátima ja Carlos Eduardo, pärit Brasiiliast, kuid elame praegu Portugalis.

2022. aastal otsustasime lapse adopteerida, kuna meie kaks esimest last olid juba kodust lahkunud ja oma perekonnad loonud.

Adopteerimisprotsessi käigus seisis meie ees võimalus adopteerida ühe lapse asemel neli last, sest kaks tüdrukut ja kaks poissi, keda meile tutvustati, olid bioloogilised õed-vennad. See sundis kohtunikku otsustama, et neid lapsi võib adopteerida ainult isik või isikud, kes hoiaksid neid koos. Teisisõnu, lapsed lahkuksid sotsiaalhooldusasutusest, kus nad koos elasid, ainult koos.

Kui me lastega esimest korda kohtusime, mis juhtus sotsiaalkodus, kus nad viibisid, vaatas tüdruk Gabrieli kohe Fátima poole ja ütles: „Ema, sul läks nii kaua aega, et mind ära tuua.“

Sel päeval, pärast seda, kui olime nelja last kallistades ohtralt nutnud, mõistsime, et nende saatus oli otsustatud. Me võtsime koju oma uued lapsed – Vitória, Angelo, Gabrieli ja Carlos –, kes olid sel ajal vastavalt 10, 8, 6 ja 3 aastat vanad.

Väikeste laste kasvatamine on tohutu väljakutse, alates psühholoogilisest ja emotsionaalsest küljest, läbi raske rahalise koormuse, kuni vaimse küljeni. Siiski läheb kõik hästi, lapsed on terved, kasvanud ja kohanenud hästi eluga uues perekonnas.

Väljakutsed tulevad ja need ületatakse. Siin loodame me selle lühikese kirjelduse lugejate solidaarsusele. Me vajame abi, et paremini hoolitseda laste igapäevaste materiaalsete vajaduste eest, nagu parem toit, arstiabi ja hariduskulud. Siin, kus me elame, oleme saanud kogukonnalt toetust, näiteks riideid ja teatavaid toiduaineid, mis tulevad otse nende portugallaste taludest, kes meid imetlevad ja on lastest võlutud. Kuid suure perekonna loomise ja ülalpidamise pikal teel on veel palju teha. Tänan teid.