Minu nimi on Emanuela ja ma kirjutan seda kirja suure raskusega, kuid samas ka siiralt ja lootusega.

Selles minu elu delikaatses hetkes olen silmitsi olukorraga, mida ma poleks kunagi osanud ette kujutada: reaalne oht kaotada kodu, ainus koht, mis tähendab mulle ja mu perele turvalisust, stabiilsust ja kaitset.

Viimastel aastatel olen teinud kõik võimaliku, et vastu pidada, hambaid kokku surudes ja lahendusi otsides, kuid minust suuremad sündmused on muutnud selle võitluse üha raskemaks. Kulud on kuhjunud, sissetulekud ei ole enam piisavad ja selle olukorra koorem on muutunud talumatuks.

Kodu ei ole ainult katus pea kohal: see on koht, kus hoitakse mälestusi, kus leitakse varjupaika rasketel hetkedel, kus püütakse iga päev uuesti alustada. Selle kaotamine tähendaks palju enamat kui nelja seina kaotamist.

Seetõttu palun täna alandlikult abi.

Iga panus, isegi kõige väiksem, võib teha suure vahe ja aidata mul aega võita, hingata ja leida püsiv lahendus.

Kes ei saa rahaliselt toetada, võib mind siiski aidata, jagades seda palvet või lihtsalt julgustava mõttega: ka see loeb rohkem, kui arvata oskate.

Tänan südamest kõiki, kes neid ridu loevad, kes ulatavad abikäe ja kes aitavad mul mitte tunda end üksildasena selles nii habras hetkes.

Tänulikkuse ja lootusega,

Emanuela