Leidsin Athena ühel õhtul Ateenas Metaxourgiost jalutades. Ta seisis jõuetult koera ees, kes teda haukus, kohutavalt kõhn ja hirmul. See oli justkui saatuse juhitud kohtumine. Olin teel koju, kuid otsustasin veel veidi jalutada ja minna mööda teed, kus ma varem käinud polnud, ja seal ta oli, vaevu püsti seistes. Ma ei saanud minna, haarasin ta endale ja viisin koju. Ta tundis, et on pääsenud.

Tal on mingeid neuroloogilisi probleeme, pole kunagi suutnud täpselt välja selgitada, mis need on, aga ta komistab kõndides, tal pole jõudu ronida, ta ei suuda kausist süüa, pean teda lusikaga toitma, ta ei näe sügavust korralikult. Jaanuaris diagnoositi tal FIP ja me võitleme sellega siiani. Samuti on sooltes märk, mis näeb välja nagu lümfoom. Ultraheli on tehtud enne ja pärast FIP-ravi, ja märk on ikka veel seal. Me peame nüüd tegema biopsia, et aru saada, mis see on.

Ta pole tegelikult mitte kass, ta on laps, minu laps. Ta räägib minuga ja pomiseb, kui ta minuga ei nõustu. Ta on armas ja tervitab alati külalisi või toitu otsivaid hulkuvaid kasse. Me oleme sümbioos, ta reisib minuga kõikjal, kuhu ma lähen – Inglismaale, Prantsusmaale, Albaaniasse, Kreekasse. Ja ta armastab suudlusi ja kallistusi. Ta magab minuga ja me oleme alati koos.

Siin Kreekas on palk vilets. Ma olen juba kulutanud kõik oma säästud FIP-ravi peale ja olen pennitu. 800-eurose palgaga ei jõua me kuu lõpuni, aga ma ei saa endale lubada teda kaotada. Ta on mu elu valgus, mu ainus põhjus elada. Ta on kõik, mille nimel mul selles elus elada on, meie side on tõesti tugev ja ma ei saa endale lubada teda kaotada. Ma vajan raha biopsia jaoks, selle eest küsitakse 500 eurot ja rohkem, ning halvimal juhul vajan ka kemoteraapiat... ja ma olen lihtsalt meeleheitel, et leida viis, kuidas teda aidata.