Ma ei küsi raha unistuse eest.

Unistused on laste asi.

Ma palun toetust selleks, et teha seda, mida mees peab tegema, kui tal on lapsed:

õppida, valmistuda, saada tugevamaks kui eile.

Mul on lapsed.

Ja iga mööduva päevaga tean üht kindlalt:

maailm ei halasta nende peale ainult sellepärast, et nad on head.

See kogumik ei ole sündinud ambitsioonist.

See on sündinud vastutusest.

Ma tahan rohkem õppida.

Ma tahan aega, et end harida, mõista ja omandada tõelisi oskusi.

Mitte selleks, et kuulsaks saada.

Mitte selleks, et kaval olla.

Vaid selleks, et ma ei peaks kümne aasta pärast oma lastele silma vaadates mõistma, et ma oleksin võinud rohkem teha, aga ei teinud.

Kogutud rahalised vahendid ei ole investeering.

Ma ei luba raha, tulu ega imesid.

Need on vajalikud ainult üheks asjaks: aja ja keskendumise ostmiseks õppimiseks.

Kes annab oma panuse, ei „aitagi mind”.

Ta toetab vana, unustatud põhimõtet:

Ma ei palu kaastunnet.

Ma palun austust selle pingutuse vastu.

Kui sa usud, et distsipliin veel midagi tähendab,

kui arvad, et õppimine on üks viis oma lapsi armastada,

kui sa tead, et keegi ei tule meid päästma...

siis tead juba, miks see lehekülg olemas on.