Tere kõigile.

Tutvustan ennast: minu nimi on Nicolas, olen 27-aastane prantslane ja olen juba seitse aastat täielikus raskustes...

7 aastat tagasi otsustasin ma vahetada eriala, sest olin alates 18. eluaastast alati töötanud ja unistasin millestki muust, teisest ametist.

Selle tulemusena saan 920 eurot töötushüvitist, kuid mul on raske end toita ja ma olen pidevalt näljane, seega hakkasin kasutama arvelduskrediiti, kuid sellest ajast peale pole mul õnnestunud end jälle jalule tõusta...

Ma olen alati töötanud, aga elukallidus tõuseb: 300 eurot bensiini eest, et tööle sõita, 800 eurot elamiskuludeks koos üüriga – selgelt ei tulnud ma enam toime ja lõpuks sattusin 2024. aasta novembris depressiooni.

Selle järel kulus mul üle 6 kuu, et sellest toibuda, mul oli selgelt soov elu lõpetada, sest mis mõtet on töötada, kui ma ei saa endale isegi rõõmu teha ega süüa, olukord muutus minu jaoks liiga raskeks.

Mul pole perekonda, kes mind aidata saaks, ega ühtegi ühingut, sest nagu te mõistate, ma ei saa sotsiaaltoetust, ma pole puudega, olen 28-aastane, olen alati töötanud, seega ei tee see minust piisavalt „kasos” – vabandust selle väljendi eest – et toetusi saada…

Olen kõike proovinud, pangad blokeerivad mu kaardi iga kuu 20. kuupäeval, sest ületan lubatud miinuse -300, see on nõiaring, sest ma ei suuda oma miinust tagasi maksta, ja olukord on selgelt selline, et 24. kuupäeval pole mul enam midagi külmkapis ja mu kaart on blokeeritud...

Olen sügavas meeleheites, ma ei tahtnud jõuda selleni, et annetusi paluda, aga ma ei tea enam, mida teha, et sellest olukorrast välja tulla…

Tänan juba ette kõiki, kes saavad mind oma võimuses aidata. Ärge muidugi end minu pärast vaevake, kuid olen igasuguse summa eest südamest tänulik ja loodan, et elu tasub teile teie abi eest.

TÄNU, TÄNU TUHAT KORD, ET MIND KUULASITE.