Ma ei tea täpselt, kust alustada. Arvasin, et mul on hea elu – olin abiellunud ja saanud kaks last, keda ma jumaldan –, kuid pärast laste sündi mõistsin, et midagi ei olnud hästi. Selgus, et mu pojal on autism ja ta vajab rohkem tähelepanu kuiet ta saaks areneda, ning et mu abikaasa oli hasartmängusõltlane ja kogu tema raha läks sinna, mis sundis mind eemale hoidma ja võitlemaOlin otsustanud kasvatada lapsi igal juhul ja ilma kellegi abita, kuni tutvusin sõbranna kaudu ühe mehega ja meist said sõbrad. Ta näitas, et tahab mind aidata, et mu lastel oleks parem elu ja et ma saaksin neile kõike pakkuda, kui ma vaid teeksin ühe reisija tagasi tulles annaks ta mulle raha. Ma tegin seda, läksin sellele reisile, mis osutus lõksuks, ja lõpuks sattusin aasta aega lastest eemale, vanglasse, kõik see aeg kannatasin ma palju, sest mul polnud lastega mingit kontakti, kuna nad ei tahtnud minuga telefonis rääkida, arvates, et ma olen nad hüljanud, nii et kaotasin hea suhte, mis mul nendega oli, ja kui ma lõpuks suutsin tagasi tulla, ei tahtnud mu lapsed mind enam vaid oma isa, ma tõesti ei tea, mida teha, tahan eemalduda sellest inimesest, kes jätkab oma mängimist, aga mõtlen laste nõrkust tema suhtes ja ei tea, mida teha.