Austatud proua/härra,

Lubage mul jagada teiega oma lugu, mis algas kaheksa aastat tagasi ja on sellest ajast peale mu elu täielikult muutnud. Ühest päevast teise jäin ma tõsiselt haigeks. See, mis teistele on loomulik – söömine, töötamine, igapäevaelu rõõmud – on minu jaoks muutunud kättesaamatuks unistuseks.

Minu kõhu ühes kohas tekkis pidev, talumatu valu, justkui kannataksin pidevalt soolekrambide all. Vahel suudan seda leevendada vaid tugeva surumisega – nii möödubki iga mu päev. Söömine ei ole mulle rõõm, vaid piin: ma suudan vaevu süüa ja mul on raske oma kaalu hoida. Ma pidin oma toidust välja jätma peaaegu kõik, kuid isegi need vähesed toidud, mida ma teoreetiliselt süüa võiksin, põhjustavad valu.

Viimastel aastatel olen teinud kõike, et leida oma haiguse põhjus. Olen käinud lugematutes arstide juures üle kogu riigi, proovinud traditsioonilisi ja alternatiivseid ravimeetodeid ning läbinud kolm operatsiooni, kuid olen ikka veel samas olukorras. Diagnoos, mida oli raske kindlaks teha, on muu hulgas see, et mu soolestiku närvid ei tööta korralikult. Räägitakse vaid ühest võimalusest: stoomast, kuid pole mingit garantiid, et see oleks tegelikult lahendus.

Haigus on hävitanud mitte ainult mu keha, vaid kogu mu elu. Ma kaotasin mitte ainult töö, vaid ka unistuse – saada emaks. Haiguse tõttu pole see seni olnud võimalik, kuigi see oli mu suurim soov. Mul oleks ikka veel võimalus, kui suudaksin kiiresti terveks saada, kuid selleks vajan arstiabi, mida ma praegu endale lubada ei saa.

Ka minu abielu lagunes. Alguses toetasid mind mu pere ja abikaasa, uskudes, et ma paranen. Aga aastate jooksul on lootus kadunud ja täna olen oma valuga üksi jäänud. Elan ebakindlas suhtes, mis kurnab mind mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt.

Aga see pole mina. Põhimõtteliselt olen ma rõõmsameelne, huumorimeelne naine, kes armastab elada, kes võitleb, kes ei anna kunagi alla. Aga nüüd tunnen, et ma ei suuda enam üksi edasi minna. Ma ei taha niimoodi elada, ma ei taha leppida sellega, et valu ja abitus määravad mu elu.

Siiani pole ma kunagi abi palunud. Olen alati eelistanud anda, kuid nüüd olen sunnitud teie poole pöörduma. Usun endiselt, et on olemas arst ja ravi, mis mind aidata suudab. Kuid selleks, et sinna jõuda, vajan ma toetust.

Palun, kui sa saad, aita mul võitlust jätkata ja saada võimalus normaalsele elule. Ma väljendan oma sügavaimat tänu igasuguse toetuse eest.

Tänuliku südamega ja aitäh.