Palun aidake mul ellu jääda. Ja uuesti elama hakata.

Seda pole mul kerge kirjutada. Aga ma kirjutan seda, sest see on mu viimane lootus.

Pikka aega olen võidelnud söömishäire, raske depressiooni, ärevuse ja ravimisõltuvusega. Iga päev on võitlus. Oma kehaga. Oma peaga. Hirmuga.

Olen proovinud kõike, mis kättesaadav oli – teraapiat, erinevaid lähenemisviise, raviasutust. Ususin, et see aitab. Ei aidanud. Ja seda on kohutavalt raske tunnistada.

Olen kurnatud. Murdunud. Ja ausalt öeldes – ma kardan, et kui midagi oluliselt ei muutu, ei pruugi ma siin enam kaua olla. Toitumishäire ei ole ainult psühholoogiline probleem. See on haigus, mis tapab. Ja ma tunnen juba, et see võtab minult jõudu kiiremini, kui ma seda tagasi suudan saada.

Kuid on veel viimane lootus.

Spetsialiseerunud kliinik USAs, mis keskendub just sellistele juhtumitele nagu minu oma – kui tavaline ravi on ebaõnnestunud. Ravi hõlmab spetsiaalseid infusioone ja intensiivset terapeutilist hooldust, mis aitab inimestel aju ja keha uuesti käivitada. Inimestel, kes on juba täiesti põhjas olnud.

Kuid see ravi on äärmiselt kallis. Üksi ma seda endale kunagi lubada ei saa.

Ma vajan raha mitte ainult ravi enda jaoks, vaid ka lennupiletite ja majutuse jaoks, sest kliinik asub Ameerikas.

Haigus on võtnud minult võime normaalselt elada ja töötada. See on võtnud minult rõõmu, rahu ja turvatunde oma kehas. Sellest hoolimata on minus ikka veel väike, kuid tugev osa, mis tahab elada. Mis tahab ühel päeval püsti tõusta ja mitte tunda hirmu. Mis tahab süüa ilma valuta, magama jääda ilma ärevuseta ja omada tulevikku.

Ma ei taha surra.

Ma tahan elada. Tõeliselt elada.

Kui olete siiani lugenud, siis tänan teid. Ja kui otsustate toetada – olgu see summa kui väike tahes –, annate mulle võimaluse. Kirjeldamatu võimaluse.

Tänan kogu südamest iga rahalise toetuse, jagamise ja inimlikkuse eest.