Meditsiinis ei tunnustata valu all kannatavaid patsiente.

Valu all kannatavatele patsientidele on piisavalt raske, et nad ei saa Austrias ravi, kuigi Austriat on korduvalt kutsutud üles valu all kannatavate patsientide heaks rohkem tegema.

Austria sotsiaalsüsteem takistab ka seda, et valu all kannatavad patsiendid saaksid end ravida välismaal, kuna neid ei peeta puudega inimesteks, kuigi nende valu piirab neid rohkem kui muud juba tunnustatud puuded.

Valu all kannataval inimesel on väga harva valuvaba aega, mil ta saaks oma majapidamisega tegeleda, ja seetõttu vajab ta enamasti abi koduabilistelt ja hooldajatelt või sugulastelt.

See, mis tervetele inimestele on väike väljakutse, on valu all kannatavatele patsientidele ebakindla lõpuga odüsseia. Poeskäik muutub maratoniks ja mitte ainult higi voolab, vaid see nõuab ka puhkust pärast seda tegelikult lühikest tegevust, mis avaldub isegi mitmepäevase valuna.

Sageli on 15 minutit pliidi ääres seista juba nii vaevarikas, et kannataja lühike puhkepaus tagab selle, et pizza ahjus selle ajaks kõrbe läheb või riis pannile kinni põleb.

PVA, ÖGK ja AMS seisukohast on need inimesed siiski töövõimeliseks klassifitseeritud, sest valu ei ole nähtav ja haigust ei tunnistata tõsiseltvõetavaks piiranguks.

Äärmiselt harvad on päevad, mil valupatsientil pole peaaegu üldse valu, ja sel ajal ei tohiks patsient täita oma majapidamistöid ega lihtsalt valuvahetust nautida – EI, seadusandja näeb ette, et valupatsient peaks sel ajal tegelema kutsetegevusega. Seadusandjale ei ole oluline, et need päevad pole etteaimatavad ega järgi mingit kindlat rütmi.

Iga valu all kannatav patsient peab olema valmis selleks, et ta ei saa öösel magada, kui tal on valud, ning on juba mitu korda jätnud tulemata kohtumised riigiasutustes või ametiasutustes, kuna on saanud magama alles varahommikul või on olnud mitu päeva ärkvel, ilma et oleks saanud isegi minutitki magada, mis viib nõrkushoogudeni ja õnnetusteni kodus.

Manustatud opiaadid aitavad vaid siis, kui valud on veidi leevenenud, ning tugeva valu korral püüavad kannatajad sageli valudest vabaneda rahulikult lamades, mis enamasti ei õnnestu ja kannataja piinleb tundide kaupa valudega.

Kuna valupatsient on meditsiini poolt kogenud nii palju mõistmatust, tõmbub ta üha enam ühiskonnast ja tervishoiusüsteemist eemale, kuna puuduvad pikaajalised ja tõhusad ravimeetodid, mis leevendaksid tema kannatusi.

Valu all kannatav patsient jäetakse oma valu ja iseendaga üksi.

Kogun raha õiguslikeks meetmeteks riigi meelevaldsuse vastu, mis jätab need inimesed üksi ja võtab neilt elatusvahendid, kuna neid ei tunnustata. Pretsedentjuhtum võiks tuua süsteemi muutusi ja teha lõpuks võimalikuks, et kannatajad saaksid end ravida välismaal, kus on rakendatud nõuded terviklikule valu ravile.

Samuti on oluline, et riik kataks nende raviteenuste kulud või hüvitaks patsientidele riigi tegevusetuse eest nii, et neid raviteenuseid saaks rahastada.

Isikliku kogemuse aruande selle olukorra kohta Austrias leiad lingilt