Kuidas see nii läks...

Ma lahkusin oma alalisest töökohast 2016. aastal

Läksin Kreekasse pagulasi aitama ja jäin sinna. Nüüd, pärast kõiki neid aastaid tagasi Rootsis, olen raskustes ja vajan hädasti abi.

Minu keha on väga halvas seisukorras ja mul on pidevad, kohutavad valud seljas ja põlvedes. Kui 2023. aastal otsustasin Rootsis jääda, oli mul hoolimata oma haridusest ja kogemusest raske siin tööd leida. Selle tulemusena läksid mu rahalised vahendid otsa, kuna Rootsi töötute ja haigete süsteem on katastroofiline. Olen kaks aastat võidelnud ja otsustanud, et ei taha kohtutäituriga kokku puutuda, samuti tahan toime tulla valuga ja leida töö.

Ma olen edukas olnud, olen töö leidnud ja ma pole VEEL kohtutäituriga kohtunud.

Kuid valu, mida ma tunnen, on mõnikord talumatu ja mul on üha raskem kõndida. Ma peaaegu ei maga, mis põhjustab pidevat väsimust. Siiski on mu süda ja mõtted endiselt kõikide pagulaste laste juures, kellele olen pühendanud kümme aastat oma elust, kuid kuna ma ei saa enam Kreekasse reisida, saadan ma nüüd aeg-ajalt vaid mõned uudised ja paar kasti abivahendeid. Minu peamine prioriteet on praegu vältida kodutuks jäämist, kohtutäiturite käe sattumist või nii haigeks jäämist, et ma üldse enam kõndida ei suuda... Seega mõistsin, et pean abi paluma.

Mul on üks asi, mis on peaaegu kõige tähtsam asi, mis mul on, ja see on auto. Mudeliaasta 2016. Ma olen selle peale ka laenu võtnud ja ma kardan väga, et kaotan selle. Ilma autota ei saa ma kuhugi minna, isegi tööle mitte... Ma kustutan igal kuul tulekahjusid ja mu energia hakkab otsa saama.

Ma ei kujutanud oma viimaseid aastaid enne pensionile jäämist sellisena ette; ma olen nüüd 62-aastane.

ABSOLUUTSELT iga väike rahaline panus aitaks mind praegu ja ma annan loomulikult aru

Tänan, et lugesite siiani / EVA