Ma ei arvanud, et pean seda kunagi tegema, aga nüüd on see hetk käes…

Olen 29-aastane üksikema ja mul on rahalised raskused. Sõnad on öeldud, nüüd lubage mul selgitada, kuidas ma siia jõudsin.

Minu rahaliste raskuste peamine põhjus on see, et olen alati tahtnud oma pere õnne kõige muu ees esikohale seada, isegi kui see tähendab, et pean endale midagi ära jätma, et neile rõõmu teha. Aga ma olen jõudnud punkti, kus see on mind nii raskesse olukorda pannud, et ma ei saa öösel magada, mul on iga päev kõhus krambid mõttest, et kohtutäiturid koputavad mu uksele... Mul on iga päev masendavad mõtted, mida isegi mu kolm last ei suuda mu peast välja ajada, kuigi ma annaksin nende eest kõik. Aga ma mõtlen, et see oleks minu jaoks lihtsam, et ma ei taha sellist elu oma lastele. Ma tahan neile tulevikku ehitada, aga ma ei suuda seda teha, mu pisarad on kibedad, ma ei tea enam, mida teha.

Siin on siis viimane pudel meres, ma ei palu kunagi kelleltki midagi, aga mul pole enam valikut. Kui ma tahan näha oma lapsi üles kasvamas, pean ma abi paluma, sest muidu ma ei tule toime.

Teie, kes seda sõnumit loete, isegi väike annetus võtaks mu südamelt ära tohutu koorma ja ma oleksin teile selle eest elu lõpuni tänulik. Ma tean, et need on vaid sõnad, aga see on kõik, mis mul täna on – igavene tänulikkus teile.

Tänan teid ühe pimeduses oleva ema nimel, kes loodab näha lootuse sädet.