„Andrei viimane mänguasi“

Andrei on alles 6-aastane. Talle meeldivad rongid, lugudest dinosaurustest ja peitust mängimine oma noorema õe Mariaga. Nad elavad koos emaga ühes toas sotsiaalkeskuses, kuna nende isa suri kaks aastat tagasi tööõnnetuses. Sellest ajast peale on nende elu olnud katsumusterohke.

Ema Ana teeb kõik, mis tema võimuses. Ta peseb treppe, triigib pesu, töötab päevapalgal, kus iganes võimalik. Aga mõnikord ei piisa isegi sellest. On päevi, mil neil pole midagi lauale panna, ja õhtuid, mil Andrei küsib emalt, kas jõuluvana leiab ta ka sel aastal üles, mis murrab ema südame.

Hiljuti diagnoositi Andreil haruldane leukeemia vorm. Arst ütles Anale, et poiss vajab kiiresti ravi välismaal asuvas kliinikus. Kulud on tohutud üksikemale, kes vaevu suudab endale bussipileti lubada.

Ühel õhtul, kui ema ütles talle, et peab raha koguma, et poeg saaks haiglasse minna, läks Andrei vaikselt oma ainsa mänguasja – vana plastist rongikese – paberikotti panema.

„Me võime selle maha müüa. See on mu lemmikrong, aga võib-olla mängib sellega mõni teine poiss. Ma tahan lihtsalt terveks saada ja jälle Mariaga mängida.”

See on ühe perekonna võitlus, mis ei palu halastust, vaid lootust. Iga annetus, olgu see kui väike tahes, on samm lähemale ravile, tervenemisele ja lapsepõlvele, mida Andrei veel elada saab.

Anneta Andreile. Aita tal oma lapsepõlv tagasi saada.