Ma ei arvanud kunagi, et see niimoodi lõpeb. Mitte niimoodi.

Ma arvasin, et 22-aastasena on mul nüüdseks kõik koos. Ma arvasin, et mul on plaan. Aga nüüd, kui mul on seljakott täis riideid, mida ma isegi ei vaja, ja mul pole kuhugi minna, ei tea ma isegi, mis plaan on. Mu vanemad viskasid mind täna hommikul välja, nende sõnad olid külmad ja lõplikud, nagu uks, mis löödi mu ees kinni.

"Mine välja," ütles mu isa, tema hääl kivine. "Sa ei ole enam laps. Mõelge järele."

Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei teadnud, kuidas vastu hakata. Seisin lihtsalt tuimalt, kui nad vaatasid, kuidas ma lahkun, nagu vaataksid nad võõra inimese minema minekut. Nagu ma polekski oluline.

Mõtlesin, et helistan kellelegi - ehk mõnele oma vanale sõbrale -, kuid kes tahaks aidata kedagi nagu mina? Ma ei ole keskkoolist saadik kellegagi ühendust hoidnud. Nad kõik on edasi liikunud, täiskasvanuks saanud, oma eluga hakkama saanud. Ma suudan vaevu tööd hoida, rääkimata sellest, et leida endale elamispinda.

Üritasin kõndida, mõtlesin, et ehk leian viisi, kuidas päev läbi elada. Päike on veel üleval, kuid tundub juba, et ta loojub minu peale. Tänavad on tühjad, inimesed tormavad mööda ja ma tunnen, et olen nähtamatu. Mu kõht koriseb, aga mul ei ole ühtegi dollarit. Isegi mitte varavahetusraha.

Ma mõtlen koju tagasi minna, aga ma tean, et ma ei saa. Nad tegid selgeks, et ma pole teretulnud. Ja ma ei tea, mis on hullem - välja visata või teada, et mind isegi ei igatse.

Leidsin pargis pingi. Nüüd on külm ja pink on kõvem, kui ma arvasin. Tõmban põlved üles, püüdes end soojana hoida, aga miski ei toimi. Nälg närib mind, aga rohkem veel üksindus. Tundub, et ma vajun, nagu oleksin kadumas.

Panen korraks silmad kinni, et sellest põgeneda. Aga ma ei saa. Ma ei tea, mida ma nüüd tegema peaksin. Kuhu ma peaksin minema? Kes hakkab hoolima?

Ainus asi, mida ma kindlalt tean, on see, et tagasiteed ei ole. Ma olen kõik ära rikkunud. Ja nüüd on ainult mina ja see tühi linn.