Ma poleks kunagi arvanud, et see nii lõpeb. Mitte niimoodi.

22-aastaselt arvasin, et praeguseks on mul elu juba paigas. Arvasin, et mul on plaan. Aga nüüd, seljakott täis riideid, mida ma isegi ei vaja, ja kuhugi minna pole, ei tea ma isegi, mis see plaan on. Mu vanemad viskasid mind täna hommikul välja, nende sõnad olid külmad ja lõplikud, nagu uks, mis mu nina ees kinni löödi.

„Mine välja,“ ütles isa kivikõva häälega. „Sa pole enam laps. Leia ise lahendus.“

Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei teadnud, kuidas vastu hakata. Ma seisin lihtsalt seal, tuim, kui nad vaatasid, kuidas ma lahkun – nagu nad vaataksid võõrast eemale kõndimas. Nagu ma ei oleks oluline.

Mõtlesin, et helistan kellelegi – võib-olla mõnele vanale sõbrale –, aga kes tahaks aidata kedagi minu sarnast? Ma pole pärast keskkooli kellegagi sidet hoidnud. Nad on kõik edasi liikunud, täiskasvanuks saanud, oma elu korda saanud. Ma vaevu suudan töökohta hoida, rääkimata elukoha leidmisest.

Proovisin kõndida, mõeldes, et ehk leian viisi, kuidas päeva üle elada. Päike on veel taevas, aga tunnen juba, nagu hakkaks see minu jaoks loojuma. Tänavad on tühjad, inimesed tormavad mööda ja mul on tunne, nagu oleksin nähtamatu. Mu kõht koriseb, aga mul pole ühtegi dollarit. Isegi mitte sentigi.

Mõtlesin koju tagasi minna, aga tean, et ei saa. Nad tegid selgeks, et ma pole teretulnud. Ja ma ei tea, mis on hullem – kas välja visatud saada või teada, et mind isegi ei igatseta.

Leidsin pargist pingi. Nüüd on külm ja pink on kõvem, kui ma arvasin. Tõmban põlved üles, püüdes end soojas hoida, aga miski ei aita. Nälg närib mind, aga veelgi enam närib üksindus. Tundub, nagu ma vajuksin, nagu ma kaoksin.

Sulgen hetkeks silmad, et sellest põgeneda. Aga ma ei suuda. Ma ei tea, mida ma nüüd tegema peaksin. Kuhu ma peaksin minema? Kellel see korda läheb?

Ainus asi, mida ma kindlalt tean, on see, et tagasiteed pole. Ma olen kõik ära rikkunud. Ja nüüd olen siin ainult mina ja see tühi linn.