Minu vanavanaema jättis meile oma maa – maatüki, mida ta kogu südamest armastas. See oli tema kingitus meile, koht, kus meie pere võis kasvada ja õitseda. 2004. aastal hakkas mu ema, töökas naine, kes kasvatas üksi nelja last, sellele maale maja ehitama – kodu, mida ta soovis oma pärandiks jätta. Kuid teda peteti ikka ja jälle: ehitajad võtsid tema raha, jätsid poolikud seinad maha ja kadusid. Ta ei saanudki seda kunagi valmis näha.

Ma võtsin tema unistuse üle, otsustanud lõpetada selle, mida ta alustas. Rohkem kui kuue aasta jooksul panime mina ja mu partner sellesse kogu oma hinge – oma säästud, energia ja lootuse. Aga maja oli üks suur segadus: halvasti ehitatud, kohati lagunemas, sundides meid seda maha lammutama ja uuesti üles ehitama. Iga samm edasi tähendas kahte sammu tagasi. Siis tulid kasvavad kulud – materjalid, mille jaoks me aastaid tagasi eelarve koostasime, on nüüd kaks-kolm korda kallimad. Tundub nagu lõputu tsükkel, millest me ei pääse.

Nüüd, kui meil on vastsündinud laps, on panused kõrgemad kui kunagi varem. Koht, kus me elame, ei kuulu meile, ja omanik kolib varsti tagasi. Meil pole kuhugi minna. Emotsionaalselt ja füüsiliselt oleme murdumas. Ma kardan, et see rebib mu pere lõhki. See maja ei ole lihtsalt seinad; see on meie minevik, meie tulevik, meie kõik.

Me vajame 25 000 eurot, et viia lõpule hädavajalikud tööd: tugev katus, uksed ja aknad, et muuta see elamiskõlblikuks. Iga dollar toob meid lähemale sissekolimisele ja sellest õudusunenäost pääsemisele.

Teie abi ei puuduta ainult telliseid ja mörti – see annab perele võimaluse paraneda, austada ema armastust ja pidada kinni minevikule antud lubadusest. Isegi 5 või 10 eurot tähendab meile kõike. Palun, olge osa meie loost.