Kallid sõbrad, on raske sõnadesse panna, mis tunne on see, kui teie elu muutub pidevaks võitluseks selle päästmiseks, mida te kalliks peate. Seda tunnet saab tõeliselt mõista ainult lapsevanem, kes seisab silmitsi kohutava diagnoosiga: valu, kui näed oma last lahingus, millest ta isegi ei tea, et ta võitleb. Vähk ei ole mitte ainult halastamatu haigus, vaid ka koloss, mis keerab meie elu pea peale. See on reeturlik haigus, mis paneb proovile mitte ainult meie füüsilise jõu, vaid ka meie vaimse vastupidavuse. Ja ma ei räägi ainult diagnoosist, vaid ka koormusest, mida see kaasa toob. Lapsevanem, kes peab oma lapsele näkku vaatama ja talle haavatavuse hetkel ütlema, et kõik saab korda, isegi kui ta ei tea, kas see ka tegelikult nii on. Miruna kannatab alveolaarse rabdomüosarkoomi all, mis on julm ja eluohtlik vähivorm, mis nõuab kiiret ja keerulist ravi ning mitmeid operatsioone. Raske südamega ja valdava abituse tundega tõstame hädasignaali. Me ei palu mitte halastust, vaid empaatiat selle väikese lapse suhtes, keda piinab halastamatu diagnoos.

See ei ole lihtsalt võitlus väikese tüdruku elu eest, see on võitlus perekonna tuleviku eest, naeratuse eest, mis väärib, et lapse näol taas särada. Kui maailmas on inimesi, kes on valmis aitama, kasvõi väikese žestiga, siis teadke, et Miruna jaoks võib see žest tähendada pisut elu.

Me saame teda toetada, jagades tema juhtumit või andes väikese panuse.

Oleme igavesti tänulikud ja täname teid igasuguse abi eest!