Minu nimi on Einar ja ma olen sündinud viieliikmelise perekonna teisena lapsena.

Nii kaua, kui ma mäletan, olen elanud ärevuse ja peaaegu irratsionaalse haigustehirmu käes. Juba lapsepõlvest saati olen muretsenud oma tervise pärast – kujutlenud ette haigusi, mida mul polnud, alati kartnud, et midagi kohutavat võib juhtuda. Irooniliselt on see hirm nüüd tõeks saanud.

Kui olin 18, lahkusin kodust pärast tüli oma alkoholiprobleemidega võitlevaga kasuisaga. Sellest hetkest alates pidin õppima, mida iseseisvus tegelikult tähendab – alustades nullist ja püüdes ise oma elu üles ehitada. Aastate jooksul on mul olnud nii rahulikke kui ka raskeid hetki, kuid ma olen alati kandnud endas igatsust stabiilsuse, lihtsuse ja looduse lähedal asuva rahuliku elu järele.

Nüüd olen 35-aastane. Pärast paljusid vigu ja valesid valikuid hakkasin lõpuks oma elu uuesti kokku panema – kuni juulini, mil mul diagnoositi koroidmelanoom, haruldane ja tõsine silmavähivorm.

Hetkel ei ole vähk silmast kaugemale levinud, kuid see diagnoos on kõike muutnud. Praegu olen ravil ja teen oma parima, et jääda lootusrikas ja tugev.

See teekond on olnud nii alandav kui ka silmi avav. Elamine ebakindluses on pannud mind nägema elu selgemalt – kui habras see on ja kui oluline on lootusest kinni hoida, isegi kui see on raske.

Ma ei oleks kunagi arvanud, et satun ühel päeval olukorda, kus pean abi paluma, kuid siin ma olen – püüdes oma elu üles ehitada, üks väike samm korraga.

Kui olete võtnud aega minu lugu lugeda, olen ma teile sügavalt tänulik.

Teie toetus – olgu see siis annetus või lihtsalt selle lehe jagamine – tähendab mulle rohkem, kui ma sõnadega väljendada suudan. See annab mulle lootust, et suudan jälle jalule tõusta, oma jõu taastada ja elada rahulikumat, tervislikumat ja mõtestatum elu.

Tänan teid südamest lugemise, hoolimise ja usu eest, et iga elu väärib teist võimalust.

Tänulikkusega,

Einar