Tere kõigile,

Mul on väga raske seda sammu astuda, mis on minu jaoks häbiväärne...

Minu nimi on Marion, olen 31-aastane ja pärit Prantsusmaa Normandia piirkonnast.

Olen aktiivne inimene, isegi väga aktiivne. Olen alati töötanud, pidanud mitut töökohta ja pühendanud palju aega tegevustele, mis olid minu jaoks olulised... Teiste aitamine.

Seekord olen mina see, kes abi vajab.

Ma ei ütleks, et see pole eluliselt tähtis, kuid tegelikult on see seda natuke. Sest mu vaimne tervis on saanud korraliku hoobi, olen stressis, ärevuses, mul puudub enesekindlus, mõistus on alati segaduses... tahan sellest välja tulla.

Tahaksin ennast taas leida, olla enesekindel ja sellest võlast vabaneda. Ma ei taha ka oma perekonnalt abi paluda, sest olen uhke. Aga ka sellepärast, et see on veidi keeruline...

Olukorra selgitamiseks: 3 aastat tagasi tegin vigu ja nüüd maksan selle eest. Võtsin laenu lihtsalt selleks, et aidata oma suhet...

Nüüd, kui ma enam temaga koos ei ole, pean selle olukorraga üksi toime tulema. Aga see on mulle isiklikult koormav. See oli keeruline (mürgine) suhe. Seega rahalised probleemid + terviseprobleemid + auto- ja eluasemeprobleemid...

See on muutunud raskeks koormaks.

Pärast seda lahkuminekut naasin ma murdununa vanemate juurde, madalamal kui kunagi varem. Aga ma suutsin end pärast rasket aastat (psühholoog, psühhiaater, nutmine, hüljatuse tunne...) ja endiselt tuntavate tagajärgede järel jälle jalule tõusta... aga ma olen taastunud ja leidsin töö, mis mulle väga meeldib (teenindan teisi ja eriti noori).

Seetõttu palun ma iga väikseimatki annetust, mis aitaks mul pea veest välja tõsta ja rahulikumalt edasi liikuda, leida tagasi „normaalne” elu ja olla enda üle uhke. Sest see on suurim kingitus, mida ma saaksin. Olla enda üle uhke. Aga selleks pean ma esimest korda oma elus ja loodetavasti viimast korda astuma selle raske sammu. Paluda abi.

Kui ka teie soovite mind aidata, siis tänan teid selle eest südamest.

Marion