2015: Kasvatan juba mitu aastat üksi kolme last; elame korrastatud oludes, kus ma töötan IT-projektijuhina, kandes vastutust ja näidates üles suurt töövõimet.

2016: tutvun oma endise abikaasaga ja lasen tal hirmuga, kuid aja jooksul siiski lootusega tema üürikorterist enda juurde kolida. Minu lapsepõlve täitumata unistus, mis pakkus kogu perele turvatunnet, näib teostuvat.

2018: ta töötab autojuhina ja sellest sünnib idee, et alustaksime koos veofirmat. Kogu mu vara läheb firma arvele, kus paberil olen ainus omanik.

2024: selleks ajaks on juba selge, et hea töötaja ei pruugi olla hea juht. Meil on 25 miljonit forintit pangalaenu, meie suhe on varemetes. Ususin, et selle võimaliku lahendusena investeerime ja sisustame ühetoalise üürikorteri, kuhu ta kolib. Sest nii saab parem. Ei saanud.

2025: firmas pole laenu peale enam midagi jäänud, uus ametikoht on nüüd üksinda: ettevõttepankur; seejärel täielik hävimine: 26-aastaselt sureb õnnetuses mu keskmine poeg. Ellujäämine.

2026: saan pangas eelmise aasta riikliku esikoha, kuid neil tiitlitel pole enam tähtsust. 25 miljoni forinti võla tagasimaksmine on sügisel tähtaeg. See on ainult minu oma, ma panin sellele oma nime ja kui ma siit maailmast lahkun, läheb see mu lastele.

Seetõttu jään siia ja teen kõik, et see korda saada. 

Tänan, et lugesid.

Tänan, kui sa mind ei mõista hukka, kuigi sul on selleks õigus ja see on tõesti ka täiesti okei.

Tänan, kui sa mõistad.

Tänan, kui toetad mind!