Tere, minu nimi on Asandulesei Ana-Maria ja ma olen 32-aastane. Minu lugu algab 7-aastaselt, sest just siis muutus kogu mu elu.

Kui lõpetasin 1. klassi, hakkasin märkama, et kaotan liikuvust paremas jalas ja see hakkas sissepoole kõverduma. Vanemad märkasid, et olukord halveneb, ja kuna me oleme pärit Vasluist, kolisime Constanta. Arst diagnoosis mul spastilise tetrapareesi, nii et lõpetasin 2. klassi ja alustasin esimest operatsiooni paremale jalale. Arst märkas, et ka vasak jalg hakkas kõverduma nagu paremgi, nii et mind opereeriti ka vasakule jalale. Kuni 5. klassini opereeriti mind pidevalt jalgadele, kokku oli mul 13 operatsiooni. Nende aastate jooksul haigus süvenes ja ma hakkasin kaotama liikuvust paremas käes ning vajaduse sunnil, kuna olin õpilane, hakkasin õppima kirjutama vasaku käega. Kui arst nägi, et haigus laieneb, saatis ta mind Bukarestisse, Obregia haiglasse. Seal kohtasin üht arsti, imelist naist, keda võin nimetada oma päästjaks. Pärast paljusid uuringuid ütles ta mulle, et tegelikult põen haruldast haigust – generaliseerunud lihasdüstooniat DYT1.

Kuna tal oli üha rohkem konverentse välismaal, saatis ta mind Saksamaale, Münchenisse, et vaadata, mida on võimalik teha, sest 8. klassiks oli haigus nii palju süvenenud, et mul oli üha raskem kõndida, kirjutada, süüa ja ise hakkama saada. Meil oli raske, elasime üürikorteris, isa jättis meid maha, kui meil oli kõige raskem, nii et ema jäi üksi kahe lapsega, kellest üks oli haige ja kelle eest ta pidi hoolitsema, sest haigus oli mind murdnud.

Hoolimata probleemist ma ei andnud alla, ma võitlesin, käisin ikka koolis, olin auhinnatud õpilane, ja koolidirektor koos ühe õpetaja abikaasaga olid Jumala saadetud inglid, kes mind aitasid; nad otsustasid sekkuda, et aidata mul terveks saada, nii et nad alustasid minu jaoks kampaaniaid, et koguda raha Saksamaale minekuks, ja nende ning Jumala abiga jõudsin ma sinna.

16-aastaselt tehti mulle ajuoperatsioon ja mulle implanteeriti Medtronic DBS-seade, millel on ajus elektroodidega implantaadid, millele on kinnitatud juhtmed, mis ühendavad seadme akuga, et anda impulsse närvikeskustele, et ma saaksin liikuda, vabaneda spasmide käest ja kõndida. Pärast nii paljusid piinavaid aastaid olin ma õnnelik, mu elu muutus, suutsin ise hakkama saada, ise keskkooli minna, elada normaalset teismelise elu, 4 aastat oli mul hästi, aga nelja aasta pärast sai aku tühjaks ja ma jäin jälle voodisse liikumatuks. Ilma selle seadmeta pole ma enam inimene, kuid Jumala abiga õnnestus mul koguda raha uue aku paigaldamiseks, mis pidas vastu 10–15 aastat, ja ma ei tea, kuidas need aastad möödusid, sest sel aastal tuleb see jälle vahetada...Ühe tuttava kaudu sain teada Türgi Memoriali haiglast, kuhu ma läksin ja kus mulle tehti uuringud ning nad ütlesid mulle, et kui mul on operatsiooniks vajalik raha, siis ma peaksin minema akut vahetama, sest sel aastal tuleb see kiiresti vahetada, sest muidu jään jälle voodisse ja olen sõltuv emast, kes on alati mu kõrval olnud ja on siiani, ning jälle on mul vaja raha selle vahetamiseks, summat, mida minul ja mu perel pole, mul on haiguspension ja emal hooldaja palk, see summa on 23 tuhat eurot pluss muud kulud, mis on seotud minu taastumisega.Soovin, et saaksin sel aastal operatsioonile minna, ma ei taha enam, et aku tühjeneks enne tähtaega, ilma selle seadmeta on raske, eriti kuna hakkab paistma, et aku hakkab tühjaks saama, mul on olnud sellega probleeme ja on hetki, mil liikumine muutub raskeks, ning hetkel, mil aku tühjeneb, tekivad lihasspasmid ja -valud ning ma jään voodisse kinnitatuks.

Seda ma vajangi ja loodan kogu südamest, et saate mind aidata, et ma saaksin operatsioonile minna! Suur tänu südamest!!