Tere

Minu nimi on Soraya ja ma olen 3-aastane.

Tegelikult olen ma väga rõõmus tüdruk, kes naerab alati palju ja teeb vahel ka lollusi.

Mul on nüüd ainult ema, miks isa meid emaga üksi jättis, seda ma ei tea.

Ema ütleb, et võib-olla ta tuleb kunagi tagasi.

Aga ma ei usu seda, sest ta on juba nii kaua ära olnud!

Mina ja mu ema oleme alati koos; kui ema ütleb, et ta läheb ilma minuta ära, siis ma nutan nii kaua, kuni ta kiiresti tagasi tuleb.

Ma teen seda, sest ma kardan, et ta ei tule enam tagasi.

Ma tean küll, et ema ei jäta mind kunagi maha, aga kindel on kindel!

Öösel kuulen ma tihti, kuidas ema nutab, sest ta ütleb, et tal on palju muresid.

Ma arvan, et ta nutab ka sellepärast, et tal on minu isast nii suur igatsus, ja mul ka!

Aga mul on üks trikk, et ema ei oleks enam nii kurb.

Ma ronin tema voodisse ja annan talle palju suudlusi.

Ma teen seda nii kaua, kuni ema jälle naerma hakkab!

Viimasel ajal ei toimi see aga enam nii hästi, sest ema seletas mulle, et me peame sellest majast ära kolima.

Naine, kellele see maja kuulub, vajab seda nüüd oma pere jaoks ja mina ja ema ei tea, kus me nüüd elama ja magama peaksime!

Mu ema kardab väga, mis minust siis saab ja kuidas meiega edasi läheb!

Seetõttu oli emal meie jaoks veel üks viimane lootus.

Ta ütles mulle, et on ka inimesi, kellel on hea süda ja kes on õnnelikud, kui saavad teisi aidata ja neile midagi annetada.

Ta ütles mulle, et ma pean kindlalt uskuma, et meil saab varsti olema oma kodu.

Ta ütles mulle, et peame olema väga tänulikud kõige eest, mida saame.

Ja ta lubas mulle, et ei jäta mind kunagi üksi, mis ka ei juhtuks!

Seepärast palume mina ja mu ema kõigilt inimestelt, kes meie lugu nüüd näevad, abi!

Et mina ja ema saaksime peagi päris kodu!

Kogu südamest

Suur tänu ❤️

Soraya