Kujutage ette, et ühel päeval lahkub teie partner koos teie lapsega kodust ega tule enam kunagi tagasi.

Jaapanis puudutab selline olukord aastas enam kui 150 000 perekonda. Maha jäetud vanemad kaotavad kõik vanemlikud õigused ja muutuvad oma lastele võõraks.

„Forever Mine” on fotoraamat, mis koosneb 13 vanema intiimsetest lugudest, kes ühe ööga kaotasid oma lapsed ja vanemlikud õigused ning näitab nende võitlust halastamatu õigussüsteemi vastu. Nende lugusid dokumenteerides püüan anda hääle neile, kellelt süsteem on võimaluse ära võtnud.

Toetage meid, ostes ühe allpool pakutavatest fotoraamatutest,et saaksime selle raamatu avaldada ja anda maha jäetud vanematele võimaluse oma lugusid rääkida.

  • PROJEKTI KOHTA:

Jaapani õigussüsteem põhineb 19. sajandi perekonnaseadustel, mis ei tunnusta ühist hooldusõigust ega pea ühe vanema poolt toimepandud lapse röövimist kuriteoks. Selle tulemusena kaotab igal aastal üle 150 000 lapse kontakti ühe oma vanemaga. Pärast lahutust on ainult ühel vanemal õigus lapse hooldusõigusele. Maha jäetud vanem kaotab kõik vanemlikud õigused. Tal pole õigust teada, kus laps elab, kus ta õpib, kuidas ta end tunneb. Tal pole õigust temaga kohtuda.

Ühel päeval oled sa vanem, järgmisel päeval enam mitte, politsei ja kohus ütlevad:

„Mine koju, unusta, et sa olid vanem! Kujuta ette, et su laps on surnud!” – meenutab üks tegelastest.

Vanemad aga ei suuda unustada.

Tomas Savicas nägi oma tütart Gabriele'i viimati üle kaheksa aasta tagasi. Ta tabab end ikka veel tänaval lapsevankreid uurimast, otsides oma üheksakuulist tütart – just nii vana oli Gabriele, kui tema endine abikaasa ta kodust ära viis.

Olin elanud Jaapanis üle kolme aasta ega olnud sellest kurikuulsast tavast aimugi. Sain sellest teada alles siis, kui kuulsin lugu Prantsusmaal sündinud isast, Vincent Fichot’st, kes otsustas meeleheitest, olles kasutanud kõiki õiguslikke võimalusi oma Jaapani abikaasa poolt röövitud laste tagasisaamiseks, alustada näljastreiki 2021. aasta Tokyo olümpiamängude ajal. Just siis levisid uudised vanemate poolt toime pandud röövimistest Jaapanis üle maailma. Olles šokis selle üle, kui ebaõiglane ja lapse õigusi rikkuv see on, ei saanud ma jätta rääkimata sellest kangelaslikkusest, aga ka kohutavast traumast, millega silmitsi seisavad vanemad, kes iga päev süsteemiga võitlevad.

Fotoraamatu „Forever Mine” (2021–2023) makett pääses 2023. aasta Hong Kong Dummy Awardi finaali ning auhinna osana rändab raamat praegu fotoraamatufestivalidel üle maailma. Projekti näidati Kyotographie’l 2022. ja 2023. aastal, samuti Wojnowski fotofestivalil ning viimati Poola naisfotograafide esitlusel Sopot Festivalil. Kontseptsioon , toimetamine ja kunstiline juhtimine töötati välja 2022. aasta „Photobook as Object“ töötubades, mida viisid läbi Yumi Goto ja Jan Rosseel koostöös Reminders Photography Strongholdiga. 

 • MIKS ON SELLEL RAAMATUL NIIVÕRD SUUR TÄHTSUS?

Vanemate poolt toimepandud laste röövimine on valus reaalsus paljudele peredele Jaapanis, kus õiguslikud ja kultuurilised väljakutsed raskendavad vanematel suhete säilitamist oma lastega pärast lahutust. Isiklike lugude kaudu tõstab meie raamat teadlikkust laste vanemate poolt võõrandamise keerukusest ja emotsionaalsest mõjust. Jagades tõelisi lugusid ja kogemusi, aitab see teavitada avalikkust ja poliitikakujundajaid selle teema tõsidusest. Lisaks on see raamat koht, kus vanemad saavad oma hääle kuuldavaks teha – hääle, mis nii tihti jääb summutatuks ja kuuldamatuks.

  • KES MA OLEN?

Ma olen fotograaf, dokumentalist. Minu huvide keskmes on alati inimene. See, keda saatus on ebaõiglaselt puudutanud, või see, kellel puudub valikuvõimalus. Ma räägin sellest, mis mind köidab, mis mind rõõmustab, mis mind valusalt puudutab, kasutades selleks fotograafia keelt. Ma kuulan lugusid neilt, kes elavad suure maailma varjus, sageli sotsiaalse ja majandusliku elu äärealadel. Püüan jäädvustada tänapäeva ühiskonnas toimuvaid muutusi. Mind huvitab see, mis on uut ja mis on just kadumas koos lahkuva põlvkonnaga. Minu tasuks on aeg ja lood, mida keegi on olnud valmis jagama, ning samal ajal on mul hea meel, et mu tööd on tunnustanud fotograafia- ja filmimaailma žüriid.

Olen World Press Photo ja kultuuriministri auhinna (2013) võitja, Grand Press Photo konkursil 8 auhinna võitja, sealhulgas kaks Grand Prix auhinda, kus olen viimase 6 väljaande jooksul olnud žürii liige. Lõpetasin PWSFTviT Łódźis ja Moskva filmikooli ning dokumentaalteatri kooli. Olen organisatsioonide Women Photographers ja Polish Women Photographers liige, Canon Ambassador Program (2013–2018) liige. Ma armastan liikvel olla. Olen elanud ja töötanud Varssavis, Moskvas, Tokyos, Hongkongis ja Bukarestis.

Kõiki projekte saab vaadata siin: www.annabedynska.pl

  • Raamatu kohta:

- Lehekülgede arv: 300

- Formaat: 15x21 cm

- Fotod ja tekstid: Anna Bedyńska

- Graafiline kujundus: Anna Bedyńska, Andrzej Dobosz / dobosz.studio

- Projekti kuraator: Adrian Wykrota

- Keeled: inglise / jaapani

- Kirjastaja: Pix.house Foundation / www.pix.house

Saadetis: pärast 1. oktoobrit 2024

Raamatu esitlus: september 2024 kunstiresidentuuri ja näituse raames Pix.house'is

 • Mida me vajame? •

Raamat on juba kujundatud ja valmis avaldamiseks. Vajame toetust, et katta kõrged trükikulud. Teie panus aitab luua raamatut, mis ei ole mitte ainult visuaalne jutustus, vaid ka sotsiaalse dokumenteerimise ja hariduse vahend. Meil on ambitsioonikad plaanid. Meie eesmärk on, et raamat jõuaks organisatsioonidesse ja otsustajateni Jaapanis ning Euroopa Liidu Parlamendis, mõjutades seadusemuudatusi, mis kaitsevad perekondi.

Usun, et „Forever Mine” on võimalus midagi muuta,

ja teie toetusega on see võimalik.